/nginx/o/2023/02/27/15169489t1h7b13.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/28/15171529t1h28a7.jpg)
- Põhjanaabrite soomlaste kliimakava on ülimalt ambitsioonikas.
- Olukord Soome metsades andis kliimaambitsioonidele valusa tagasilöögi.
- Soome ja Euroopa kliima-alastel kohtuasjadel tasub silm peal hoida.
Soome kliimaseadus, sealsete ambitsioonide kokkupõrge reaalsusega ja esimene kohtuasi annavad meile vajalikke õppetunde kliimaseaduse võimust ja võimutusest, kirjutab keskkonnapoliitika uurija, Helsingi Ülikooli teadustöötaja ja Tallinna Tehnikaülikooli teadur Peeter Vihma.
Valimiste eel on siin-seal juttu olnud vajadusest Eesti kliimaseaduse järele. Vajadus on täiesti põhjendatud.
Seadus aitaks selgemini kokku leppida riigi eesmärgid keskkonnakatastroofi pidurdamiseks ja võimalused nende eesmärkide saavutamist kontrollida. Praegu on need erinevate arengukavade või muude madalama astme kokkulepete meelevallas. Metsanduse arengukava 2035 kõrvalelükkamine riigikogu poolt on näide sellest, kui keeruline on eraldi kokkuleppeid saavutada ning veel keerulisem neid rakendada ja jõustada.
Järsk muutus
Meie sõbralik ja paljuski matkimisväärne naaber Soome võttis kliimaseaduse uuendatud versiooni vastu 2022. aasta mais. See seadis eesmärgiks saavutada riigi süsinikuneutraalsus aastaks 2035. Maailma avalikkus aplodeeris: Soome on maailma kõige ambitsioonikama kavaga teistele eeskujuks!
Soome maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektoris toimunud muutused ei võimalda riigi seatud kliimaeesmärke saavutada.
Kuid juba samal aastal avaldatud eelneva aasta statistika näitas, et Soome maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sektoris toimunud muutused ei võimalda riigi seatud eesmärke saavutada. Muutus on sedavõrd järsk, et seda nimetati isegi «dramaatiliseks kokkuvarisemiseks».
Põhjus? Sama olukord, mis Eestis – metsa lõigatakse üha rohkem, samas kui kuivade suvede tõttu kasvab seda üha vähem juurde. Ka järeldus on sama, mis Eestis. LULUCF sektor on andnud teistele sektoritele (transport, ehitus, energeetika jne) võimaluse mugavamalt saastada, sest mets ja maa on senini süsinikku talletanud.
Nüüd on see pidu läbi.
/nginx/o/2019/03/25/11896242t1h6c11.jpg)
Huvitaval kombel pole Eesti ajakirjanikud ega rohelist poliitikat toetavad parteid (need on ju peaaegu kõik peale EKRE ja Isamaa) enne valimisi selles küsimuses eriti häirekella löönud (vt Ülle Harju, «Eesti on CO₂ kohustusega hädas üleraie, mitte Brüsseli kiusamise pärast», PM 5.07.2022). Kõik kliima- ja rohedebatid erakondade vahel on seni olnud täiesti hambutud.
Aga Soomes haarasid looduskaitsjad härjal sarvist ning mullu detsembris kaebasid Soome Looduskaitseliit ja Greenpeace Soome valitsuse kohtusse. Soome Ülemkohus ootab hetkel valitsuse kirjalikke seisukohti, kuidas nad probleemi lahendada kavatsevad.
Üldsõnalisuse hädad
Meid võiks huvitada, arvestades seda, et poliitikutel meeldib kliimasõbralikke eesmärke seada suhteliselt ümmarguselt, kas kaebusel on perspektiivi? Sest isegi Soome kliimaseadus on sõnastatud üsna ebamääraselt ja üldiselt. Näiteks valitsus peab «piisavalt» jälgima keskkonnanäitajaid ja «vajadusel» tegema oma poliitikates muudatusi.
Soome Ülemkohtu tulevane otsus mõjutab kogu Euroopas määrava olulisusega küsimust, milline on riigi vastutus kliimamuutuste peatamisel.
Kohtuasja aluseks ongi tõdemus, et isegi sellise üldise sõnastuse juures on uue info valguses selge, et «vajadus» maakasutuse ja metsanduse poliitikaid muuta on olemas.
Euroopas on kliima-kohtuasjad tõusuteel. Soome Ülemkohtu tulevasel otsusel tasub silm peal hoida. See mõjutab kogu Euroopa, sealhulgas ka Eestis määrava olulisusega küsimust, milline on täpselt riigi vastutus kliimamuutuste peatamisel ja kui efektiivne tööriist selleks on kliimaseadus.