Paljudes inimestes on tanki nägemine Vabadussamba kõrval tekitanud õõvastust. Ja see on õige. «See tank tappis meie inimesi Kiievi lähistel, kuid Ukraina kangelaslikel kaitsjatel õnnestus see hävitada,» ütles tanki väljakule saabumise puhul Ukraina suursaadik Marjana Betsa. Ukrainlased saatsidki tanki selleks, et mõistaksime reaalselt, mida tähendab sõda, mõistaksime, milline on Ukraina ohver ja milline õnn, et meie ei pea vaenlase tanke oma pinnal purustama.
Ukrainlaste jaoks on iga hävitatud Vene tank kangelastegu, reaalne tõend sellest, et Venemaad on võimalik lahingus lüüa. Märk, mis hoiab võitlusvaimu ja kinnitab, et sõjaohvrid pole asjatud.
Hävitatud Vene tank Tallinnas Vabaduse väljakul on hoopis teise tähendusega, sest see on välja kistud sõja kohutavast kontekstist. Kontekstist, kus käib võitlus elu hinnaga, kus tuleb tappa, et mitte saada tapetud.
Isegi kui suudame siin Eestis ratsionaalselt seda tajuda, ei saa meie enda suhtumine olla sama isiklik ja sama kompromissitu. Me ei saa seda tanki vaadata ukrainlase pilguga.
See ei ole tank, mille me oleme kangelaslikult hävitanud oma vabaduse nimel, ja sel põhjusel on temas tähenduskihte, mis ei muuda meid kindlameelsemaks Ukraina toetamisel, vaid vastupidi, võib tekitada kõhklusi ja isegi vastandumist.
On neid, kelle jaoks ei ole moraalselt õige eksponeerida sõjatehnikat, milles hukkusid inimesed, isegi kui need olid sõjakurjategijad. Ja neid tuleks mõista – hävitatud vaenlase väljariputamine madaldab. Ega ole ka inimlik sellist suhtumist avalikult rõhutada.