Juhtkiri: riigikogu – õhuke kui öine pitsa

Riigikogu kantselei senine direktor Heiki Sibul ütles riigikogu liikmetele isiklike abide palkamise kohta nii: «Ametlikes struktuurides seda ettepanekut veel laua peal ei ole, aga see vajadus on minu sügava veendumuse järgi olemas» (PM 12.03).

Selle poolt, et riigikogu liikmed vajavad abilisi, on mitu asjalikku argumenti, ent hulk endisi ja praegusi riigikogulasi on oma käitumisega lükanud niisuguse plaani ulmeliselt kaugesse tulevikku. Iga kulu lisamine tekitab inimestes pahameelt, kuni riigikogus leidub kuluhüvitiste, puhkusepäevade ja muude hüvedega nihverdajaid. Kas te olete kuulnud, et mõne erakonna aukohus oleks arutanud oma parlamendiliikmete selgelt veidraid kulutšekke? Inimesel, kes ostab talle töö tegemiseks antud maksumaksja raha eest öösel pitsa ja mõmiseb seletuseks midagi valijatega kohtumisest, pole võimalik usutavalt rääkida, et seesama maksumaksja peaks talle abilisi palkama, sest muidu ei tule töö kohe kuidagi välja.

Sellest on kahju, sest räägime juba aastaid riigikogu sisulisest allajäämisest valitsusele ehk niinimetatud kummitempli-probleemist. Meil on parlamentaarne vabariik ning riigikogu peaks suutma ennast valitsuse suhtes kehtestada. Ootusi lisandub kogu aeg, olgu näiteks kas või praegune õiguskantsleri küsimus Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) asjus. Peale selle peavad riigikogu liikmed suutma ka tegelikult valijatega kohtuda, küsimustele sisukaid vastuseid anda jpm.

Võiksime kodanike ja maksumaksjatena hetkeks unustada tavapärase palgajutu ja küsida endalt, kas me ikka tahame säästuparlamenti. Lihtviisiline palga tõstmine pole lahendus, sest isegi väga andekatel inimestel on ööpäevas sama palju tunde nagu kõigil teistelgi. Pealegi tuleks ka parlamendiliikme aega kasutada efektiivselt ehk mitte kulutada seda niisugustele ülesannetele, mida on mõistlik delegeerida madalama tasuga töötajatele. Asjalikud ja võimekad inimesed tüdivad ruttu sellest, et kõikvõimaliku aeganõudva tehnilise sahmerdamise tõttu ei suuda nad Eesti elu mõjutada nii sisukalt, nagu tahaksid, ning püüavad parlamendist pageda. Tagajärjeks ongi säästuparlament liiga paljude pelka mugavust nautivate liikmetega.

Võime rääkida, et teiste Euroopa riikide kodanikega võrreldes usaldavad Eesti inimesed oma parlamenti rohkem. Jah, arvud on õiged. Skandaalid teistes parlamentides annavad tunnistust, et Eesti pole halvas mõttes unikaalne ning näpud sügelevad isegi vana Euroopa ilukõnelejatel. Ometi on nii, et öiste pitsade ja ülemääraste taksosõitude nautijad ajavad inimesi vihaseks ning nõrgendavad seega pikemas plaanis parlamendi rolli.