FOTO: Urmas Nemvalts

Eelmisel nädalavahetusel sõitsin Tallinnas päris palju ühistranspordiga. Eks ta oleks igapidi säästlikum, kui ma bussi ja trammiga rohkem sõidaksin kui vaid mõne korra nädalas. Aga ma ei taha. Ja karta on, et ega seda tahtmist tulevikus rohkem olema saa. Tallinnas sunnib ühistransporti kasutama otsene vajadus, mitte teenuse kvaliteet – kiirus, mugavus, efektiivsus.




Tuleval nädalal pannakse kogu Eesti ühiskond pealesunnitult arutama Tallinna tasuta ühistranspordi teemat. Nimelt «pannakse arutama». Poliitilist monopoli omav linnavõim tajub väga hästi, et avalikkus ei saa sellest mööda vaadata, kiristagu oponendid kui tahes valjusti hambaid.

Lühidalt, on olemas kõik eeldused, et anda järjekordne hiilgav show. Tallinnas tegutseb suurem osa üleriigilisest ajakirjandusest ja ehkki «rahvaküsitluse», mis on olemuslikult jabur alates küsimuse püstitusest, lõpetades sisuliselt ettemääratud tulemusega, võiks tegelikult maha vaikida, teatakse Vabaduse väljakul suurepäraselt, et nii see ei lähe. Tallinn on piisavalt suur ja kavandatav tegevus piisavalt hull, et olla sütik järjekordsele meediatsirkusele.

Kuid selmet kaasa minna etendusega, mille linnapeast lavastaja meile mängida kavatseb, võiksime samal ajal hoopis rääkida sellest, milline see avalik teenus on ja millisena seda näha tahaksime. Me võiksime võtta luubi alla graafikud, teeninduse ja ühissõidukite heakorra – teenuse kvaliteedi. Need on probleemid, mis ei kao päevakorrast ka sel päeval, kui piletiraha küsimata jäetakse.

Ainult üks näide. Mõne päeva eest helistas mulle toimetusse õpetaja, kes, üllatus küll, ei tahtnudki rääkida streigist ega palgast, vaid hoopis sellest, et ta oli varahommikul Koplist südalinna poole liikunud ühissõidukis oma väikese kohvri okseloiku asetanud. See vahejuhtum ületas tema taluvuse piiri, kuigi tema sõnul valitseb liinil, mida ta iga päev töölesõiduks kasutab, pea iga päev samalaadne olukord. Vaatasin laupäeval trammi tagaosas olevat väikest prügimäge, sõiduki võidunud istmeid ja pool-läbipaistvaid aknaid ning mõistsin suurepäraselt, miks ta telefonitoru tõstis.

Kindlasti on neid, keda praegune ühistransport rahuldab ja kes tervitavad rõõmsalt «tasuta»-kampaaniat. (Mis seal vahet on, peaasi, et tasuta – igaühe oma probleem, kuhu koti asetab!) Kuigi tegelikult pole see jälle midagi muud kui eelseisvatele kohalikele valimistele suunatud tähelepanuprojekt, nagu oli kartulite ja küttepuude jaotamine või reisisaatjad, mida üritati ju samamoodi sisuliselt põhjendada. Raha Potjomkini külade fassaadivärviks pealinnal paraku jätkub.