SERGEI METLEV ⟩ Aasta tagasi toimus Vabaduse väljakul suurim ühtsuse demonstratsioon pärast 1991. aastat

Foto: Sander Ilvest

Täna aasta tagasi kogunesid kümned tuhanded inimesed Eesti peaväljakule, et toetada Ukrainat ning julgelt näidata valmidust kaitsta oma ja sõprade vabadust. Selle ürituse korraldas ja sellest võttis osa Eesti rahvas. Meenutan subjektiivselt, kuidas see meeleavaldus sündis.

Sõja esimesel varahommikul käisin oma kodus edasi-tagasi ja olin segaduses – mida saab teha kohe siin ja praegu? Mõne hetke pärast tuli mõte: peame kohe näitama, et võitleme koos Ukrainaga, ei anna kunagi alla ning Eesti asub kohe toetama kõigega, millega suudab. Oli hädavajalik saada üle šokist ning avalikult kehtestada sisse ja välja ainumõeldav seisukoht.

Helistasin Eesti Ukraina kogukonna eestvedajale Vira Konõkile ja küsisin ilma pikema sissejuhatuseta temalt heakskiitu ideele korraldada 26. veebruaril Vabaduse väljakul suur meeleavaldus. Ma ei teadnud, et ta veel ei teadnud sõja puhkemisest. See oli väga raske hetk... leppisime kokku, et koondan kiiresti vabatahtlikud ja teeme ära. Suur ja võimas roll oli Ruslan Trochynskyil ja paljudel teistel muusikutel, kes kava kokkupanemises osalesid.

Järgmised 48 tundi paljud tublid inimesed kodanikuühendustest, ettevõtetest, muusikavallast ja mujalt ei maganud üldse. Selle töö taustal tulid teated lahingutest Kiievi eeslinnades, umbes 20 kilomeetri kaugusel Maidanist. 25. veebruaril oli mul kõne Ukraina telekanali esindajaga. Ta ütles, et täna ei pääse toimetusse, sest sillad on õhku lastud, peatamaks okupandid, ent kanal töötab edasi. Küsisin temalt veidi ebakindlal häälel: «Ukraina ju peab vastu?» Ta vastas momentaanselt: «Ei ole vähimatki kahtlust, me võidame!» Tema toon oli täis raudset usku, imetlusväärve. See kandus üle mulle ja  keeruline oli pisaraid tagasi hoida.

Mäletan, kuidas istusin pärast seda politseis, et arutada turvalisuse küsimusi. Pärast töist vestlust rääkisime, kuhu see sõda välja jõuda võib. Arutasin, et eks peame tegema siin seda, mis on meie kohus, tulgu mis tuleb, ning poolnaljatledes lisasin, et niikuinii oleme kõik ühes nimekirjas, kuhu enne invasiooni pandi ka Ukraina ühiskonna eestvedajad. Politseinikud kuulasid ja vaikisid mõtlikult.

Helistasin otse organisatsioonide juhtidele, ajakirjanikele, äride omanikele, sõpradele, poliitikutele, presidendi nõunikule ja mujale, ning ütlesin lakooniliselt, kes ma olen ning mida ja koos kellega teen, toru teisest otsast tulid kohe sõnad «jah, loomulikult, teeme».

See oli kirjeldamatu ühtsuse tunne. Väga erinevate inimeste täielik koondumine ühe õige, õiglase ja õilsa eesmärgi nimel hetkel, kus on ka palju hirmu ja määramatust. Minu natuke elukogenumad tuttavad ütlesid, et nemad tundsid midagi sarnast viimati 1991. aasta augustis barrikaadidel. Aasta tagasi oli selge, et sellest meeleavaldusest saab alguse meie muutumine ja kohanemine uue olukorraga, meie eluaja suurima vabadusvõitlusega.

Pidasin silmas, et siin ja seal tegutsevad putinistid, oportunistid või lihtsalt nõrgad ja argpükslikud inimesed, kes hakkavad pajatama mingist kiirest rahutegemisest Venemaaga. Kui nad oleks andnud tooni, oleks see hukatuslik meile kõigile. 26. veebruari hommikul oli aga selge, et nad ei pääse löögile.

Ma tõesti ei julge loetleda, kes kaasa lõid, neid oli lihtsalt nii palju, et mingi hetk hakkas meeleavaldus end ise korraldama ja minu tagasihoidlik roll oli jälgida vaid põhiasjade toimimist.

Selle meeleavalduse tegelik korraldaja ja osavõtja oli Eesti rahvas.

Olen kolmekordselt uhke selle üle, et väljakul antud tõotused ja lubadused, väljendatud väärtused ja seisukohad ei muutunud põrmuks ja tolmuks. Kogu Eesti on käitunud kooskõlas sellega, mis seal välja öeldi. See on tugeva riigi ja rahva tunnus, see annab kindluse, et vaba rahvas vabal maal, olgu see meie või Ukraina, ei kao maamunalt toore jõu ähvardusel.

Ja täna seisab sealsamas Vabaduse väljakul Kiievi all purustatud Vene tank. Sümboliseerides kalli hinnaga ja väga vaevaliselt lähenevat võitu pimeduse ja kurjuse üle.

Ükskord me koguneme niikuinii samasse kohta ja veelgi suuremal hulgal Ukraina võidupäeval!

Elagu Eesti! Слава Україні!