Üleeile andis president Alar Karis kaitseväe liputoimkonnale üle kaitseväe ohvitseri mõõga nr 0001. Kes märkas, mõõku oli sellel kaitseväe paraadil palju rohkem kui varasematel aastatel, ja ohvitseridel olid seljas paraadmundrid.
Evolutsioon on näidanud, et kui tahta olla edukas, peab vastase üle olema psühholoogilist võimu. Pole mõtet luua illusiooni, et seda vastast pole. Lõppude lõpuks määrab kõik ära isiklik vaprus: silm silma, hammas hamba vastu.
Eesti kaitseväe paraad eile seda kinnitas. Mitte üksnes Eesti ohvitseride haljad mõõgad, vaid ka liitlaste rasketehnika oli see, mis mõjus veenvalt. Au on see, mis ei luba taganeda, ja au ei ole mitte üksnes sõjalised oskused, vaid eeskätt sisemine tahe, julgus astuda ette ja esitada vaenlasele väljakutse. Just seda sümboliseerisid eilsel paraadil haljad mõõgad.
Paraadi põhjal võib öelda, et meie kaitseväest on kujunemas sõjavägi. On aegu, kus sõjaline vaprus ei ole hinnatud, pigem tajutakse seda agressiivse ja toksilisena. Aga on aegu, kus absoluutne vankumatus on absoluutne eeldus vabadusele ja sõltumatusele.
105 aastat tagasi oli meil see vaprus olemas, see kasvatas idealistlike koolipoiste rahvaväest võiduka Eesti sõjaväe. Praegu on meil iseseisvus olemas, kuid rahu on maailmas hapram kui viimase saja aasta jooksul.
Me ei tea veel, kas tuleviku ajaloolased nimetavad praegust sõda kolmandaks maailmasõjaks või mitte. Me saame õnneks elada teadmises, et kaitseme Ukraina iseseisvust. Kuid peame olema valmis. Sest parem olla valmis kui petta end illusioonidega.