Mihkel Mutt

FOTO: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et välismaal töötamist peaks kiitma ja soodustama, tõstma need inimesed au sisse kui rollimudelid. Tähtis pole mitte minek, vaid tulek pesapaikadesse.

See on muidugi suur häma, nagu võiks Eesti saada käegakatsutavas tulevikus jõukaks riigiks. Ja seda veel n-ö normaalsel viisil, nagu on saanud teised ­Euroopa maad. Ei, ees on pikk vindumine, mille määrab Vana Maailma majanduse kinnijooksmine ja maailma konjunktuur. Meie «visionäärid» võivad asjatult esitada oma võluprojekte – need on elukauged fantaasiad. Kui ka keegi leiutaks siin mingi Nokia, siis ostaks mõni suurkorporatsioon selle kohe ära, tehes mõned mehed ülirikkaks, aga tootmine kolitaks arenguriiki, kus odavam.

Rikkaks saamise luulu levitamise asemel tuleks raskel ajal vaadata, kuidas rahuldavalt toime tulla. Meie saatusekaaslaste juures ­Iirimaal muutub kiiresti populaarseks endale ise toidu kasvatamine, aga paraku ei too see ellu rohkem raha, viimane on aga peamine. Laenu võtmine on riskantne, vaesuse ümberjagamine riigi tasemel annaks üksnes lühiajalist moraalselt rahuldust.

Nii jääb kaks peamist võimalust. Üks on üritada saada veel suuremaks «teenindusmajaks» (põhja)eurooplaste tarvis, kes saavad siin hambaid ravida, iluoperatsioone ja kümneid muid asju odavamalt kui kodus. Nad toovad siia raha. Teine võimalus on välismaal tööl käia. Seda ka tehakse. Ikkagi tundub, et selle suhtes valitseb ebalev hoiak. Muidugi mitte lausa häbimärgistamine, aga mõned vist ikka laidavad seda oma südames, et ei ole küllalt «patriootlik».

Välismaal töötamine asub mingis hallis tsoonis. Info selle kohta levib sõbralt sõbrale. On küll agentuurid, aga needki on kuidagi ebamäärased. Säärast seisundit, mainet ja hoiakuid tuleks kardinaalselt muuta. Välismaal töötamist peaks kiitma ja soodustama, tõstma need inimesed au sisse kui rollimudelid. Ja muidugi selgitama, kust seda tööd leida, ja jagama praktilisi näpunäiteid.

Mujal töötamine on maailmas kõige tavalisem asi, mitte mingi erand, ja toimub vastavalt arenguastmetele. Mitte üksnes nii, et kolmas maailm töötab esimeses (nt Filipiini medõed Inglismaal). Ei, nt moldaavlased töötavad massiliselt Türgis (kuigi Erdogani valitsus tahab selle väga keeruliseks muuta), sest Moldova on peaaegu luhtunud riik, Türgi aga areneb jõudsalt. Meenutagem, isegi Vene ajal käidi näiteks aastaks kusagil Aafrika vetes kalabaaslaeval, et selle ajaga Žiguli raha kokku ajada.

Algust tuleks teha maast madalast. Miks mitte toota selleteemalisi videomänge? Nii armas, kui laps loeb 1. klassi kevadaktusel luuletust «Minu isa töötab Soomes». Kindlasti peaks laulikus olema vana laul, kus read: «Miks vaene oled Iirimaa / mu vaene kodumaa / et kõik su pojad tütred koos / siin elada ei saa.» ­(Iiri asemel on muidugi Eesti.) Võimalusi on palju.

Kogu maailmas saadavad võõrtöölised reeglina raha koju. Kuigi meil pole nagu Aafrikas, kus üks inimene peab oma teenistusega kodukülas tervet suguvõsa ülal, elavad ka eestlased võõrsil üldjuhul askeetlikult. Kui nad töötavad seal legaalselt ja maksavad kohapeal makse, siis teenitud raha kulutatakse enamasti ikka Eestis.

Tuhanded on niimoodi rajanud kodu ja perekonna. Ilma algse rahasüstita pole see enamikul ju võimalik. Kui pole jõukaid esivanemaid või sülle kukkunud pärandust, on kaks valikut. Miks pangast kolmekümneks aastaks laenu võtta on parem, kui viis aastat nädalast nädalasse Soome vahet sõita? Nii et kõik välismaale tööle, kel aga jalg kannab.

Kas Eesti niimoodi hoopis tühjaks ei jookse, kui minekut veel ergutada? Tuleb endale prioriteedid selgeks teha. Tähtis pole see, et vaesed ja (õigusega) virisevad inimesed veedaksid iga oma jumala päevakese füüsiliselt Eestis, vaid et nad – olles mujal raha kogunud – tahaksid tagasi tulla. Just sellele viimasele tuleks mõelda. Aga mida suurema sapiga hinges keegi siit lahkub, seda vähem on tõenäosust, et ta naaseb.
See külgneb «Talendid, koju!» loosungiga. Kust võtavad need kutsujad selle egoismi ja ülbuse? Miks peaks maailmatasemel inimene elama pidevalt ühe koha peal, liiati kui tema võimete ja loomingu hindajaid on siin näpuotsatäis?

Talenti ei saa mingil juhul kinni hoida, talenti saab püüda ainult natuke mõjutada, teha nii, et tal oleksid head mälestused nt sellest muusikakoolist, kus ta oma teed alustas, ja üldse oma elu esimesest kolmandikust. Nii et kui ta on kord maailmameheks või -naiseks saanud, tahaks ta midagi kodulinna ja -maa heaks teha. Selle asemel et tunda kibestust, kuna Eestis on teda vahepeal poolvaikimisi aina hukka mõistetud.

Mitte mingisuguse «isamaalise» (jutumärgid on praegu teadlikult) kasvatusega ei ole tänapäeva avatud maailmas võimalik noort inimest kodus hoida – see on nagu Humbert Humberti katse Lolitat enesele pidada. Kodune kitsarinnalisus ainult peletab tagasi tulemast.

Kõige hullem on lahkumine südametäiega – kui mõttes mõnatakse ja neetakse oma riiki. Seepärast ei tuleks moraali lugeda, vaid positiivselt hõlvata, päikseliselt asju ajada. Ühiskond peaks olema nagu need isa ja ema, head korralikud inimesed, kes annavad lapsele (piltlikult muidugi) reisiraha ja õnnistuse, et too võiks minna ja kaugel maal õnne proovida.

Kui noor inimene teaks maast madalast, et maailmas ära käimine on loomulik asi, nii nagu ka pärast seda koju tagasi tulemine, küllap siis oleksid kõik õnnelikumad. Joondugem rändlindudele. Tähtis pole mitte minek, vaid tulek pesapaikadesse.