Raul Rebane

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kommunikat­sioo­ni­ekspert Raul Rebane kirjutab, et Jeltsini monumendi asemel võiks kaaluda ausammast Balti ketile. Sest oma vabaduse saavutasime me ise, mitte kellegi kingitusena.
 

Ükski avalik monument ei saa kunagi püsti ilma tülita, ütles kunagi skulptor Mati Karmin. Tema sõnu tuleb uskuda, kogenud mees. Õhus on jälle naginat, sest 39 silmatorkavat Eesti avaliku elu tegelast, poliitikut, ärimeest ja kultuuriinimest on tulnud välja ettepanekuga püstitada Tallinna monumentaalkunstiteos Boriss Jeltsini teenete rõhutamiseks Eesti taasiseseisvumisel.

Poolt on siis hulk koorekihti, kohati lausa võid, aga juba ilmuvad ka vastuhääled. Oma eitavat hoiakut on väljendanud vabariigi president, analüüsidest on seni silmatorkavaim Kaarel Kaasi essee «Au sammas» 25. veebruari Postimehe AKs.

«Jälle mingi sambajama, aitab juba…!» ohkab nii mõnigi. Paraku, midagi pole teha, mingil kombel puudutab see meid kõiki.

Milles siiski peitub kunstiliselt kujundatud pronksitüki või kivikamaka tohutu jõud, et riigid muutuvad ja rahvad pöörduvad? Meie lähiajaloo suurim kriis on seotud monumendiga, neljakümnendatel tegi Nõukogude võim Eestis mälestusmärkide lageraiet, monumente austatakse ja neid kardetakse.

Asi pole materjalis, asi on meis. Monumendi võim peitub kokkuleppes, mis loob ühistunde. Ühistunne on ühe maa kõige väärtuslikum maavara, aga selle kaevandamine nõuab kokkuleppeid.

Astrid Lindgreni «Meisterdetektiiv Blomkvisti» oluline tegelane on ebaühtlase kujuga kivitükk nimega Suurmõmmik ja selle eest pidasid Punased ja Valged roosid «veriseid» sõdu, ta oli hirmus tähtis. Tegelikult on suvaline monument nagu Suurmõmmik, sest me lepime kokku tema väärtuses, hindame ja kaitseme teda. Kui kokkulepet pole, pole tal ka jõudu.

Sama on lipu ja hümniga, neid kuuldes või nähes me mõtleme samu mõtteid. Enamgi veel, lipul pole mingit materiaalset väärtust, aga tema kokkuleppeline väärtus on ülisuur, lippu kaitstes inimesed surevad…

Siin ei tohi segi ajada vaidlusi sisu ja vormi üle. Vabadussamba puhul kakeldakse ju siiani vormi (kuju, materjal, pikkus, laius) üle, aga keegi ei sea kahtluse alla põhimõtet ehk Vabadussõja mälestuse jäädvustamist.
Väikemaarjalased planeerivad asula peaväljakule panna Georg Lurichi monumendi. Missugune see saab olema, on veel läbi vaidlemata, aga keegi ei vaidlusta, et Lurich seda väärib.

Samadest põhimõtetest lähtudes tuleks vaadata Jeltsini monumenti, ehk me peaksime saavutama kokkuleppe tema rolli üle Eesti ajaloos, ükskõik missugune selle mälestusmärgi vorm ka saab olema. Väga tark pole vaja olla, et ennustada – kokkuleppega läheb raskeks… Oma argumendid toon küsimuste-vastuste kujul. Seega, kuus küsimust Jeltsini monumendi kohta.

1. Kas on näiteid, et endine okupeeritu püstitab monumendi ennast okupeerinud riigi poliitikule?

Meenub Lenini kuju Kotkas, mis kiiresti saavutas soometumise sümboli imago ja on seda siiani. On seepärast, et see pandi mitte rahva kokkuleppega, vaid poliitilisest taktikast lähtudes. Ühele kujule kurb saatus…

2. Kas Jeltsinil on läbi ajaloo Eesti iseseisvuse saamisel Vene poliitikutest suurim roll?

On veel kandidaate: a) Isidor Gukovski ja Adolf Joffe. Kirjutasid alla Tartu rahulepingule.

b) Lenin ise. Tema korraldusel kirjutati alla Tartu rahu. Leniniga läheks ka odavamalt, sest kuskil on tema kujusid kindlasti alles.
d) Leonid Brežnev. Tema «stagnaaeg» oli loll, asjadest vaene ja anekdootidest rikas, aga kogu kommunistlik ideoloogia muutus just siis naeruväärseks farsiks. Kui kaovad põhimõtted, kaob aja jooksul kõik muu, ja nii läkski. Aitäh talle!

c) Mihhail Gorbatšov. Hoolimata kõigest siiski suur muutja, ilma tema tegevuseta oleks Jeltsin tõenäoliselt lõpetanud oma karjääri Sverdlovski oblastikomitee esimese sekretärina.

3. Kas keegi neist oleks vabatahtlikult, ilma tugeva sisemise ja välise surveta aktsepteerinud Eesti iseseisvust?
Ei, loomulikult mitte, mitte kunagi. Kui keegi arvab teisiti, siis neid argumente tahaks küll kuulda.

4. Mis päeval viiakse tänulikuna ja langetatud päi Jeltsinile lilli? Kas 20. augustil, 24. veebruaril või näiteks 25. detsembril, Jeltsini sünnipäeval, ja mis tundega tuleks seda lugu «AKst» vaadata? Igasuguseid mõtteid tekib….

5. Kas on sisuliselt õige Eesti taasiseseisvumise esimene monument püstitada NSVLi poliitikule? Väga kahtlane.

6. Kas Jeltsini monument aitab parandada suhteid Venemaaga?

Pigem ei, seda võtavad seal paljud kindlasti provokatsioonina. Kui see oleks eesmärk, võib-olla siis juba kohe Putinile?

Järjest rohkem tundub, et märgilise tähendusega ei ole mitte monument, vaid selle tegemise ettepanek ise. Miski ei klapi – Jeltsini võimuvõitluse taktikalised sammud on meil kuidagi saavutanud strateegilise tähenduse. Asja teeb eriti veidraks veel veendumus, et algatusrühma hulgas on palju neid, kellele eesti rahvas tahaks tänu avaldada, ja kindlasti enne Jeltsinit…

Eespool toodut arvestades on minu ettepanek anda see asi otsustamiseks Periklese järgi nõuandjatest kõige targema ehk aja kätte ja hakata asja uuesti arutama näiteks viie aasta pärast. Äkki on selleks ajaks ka uut infot, mis Jeltsini Eesti-armastust veenvamalt tõestaks kui praegu teada olev.

Teiselt poolt, Jeltsini monumendi ettepanek andis selge vihje, et aeg on küps hakata arutama Eesti taasiseseisvumise mälestuse jäädvustamist. Teen ka ettepaneku, las rahvas arutab.

Seega: monument Balti ketile. Visioon.

23. august 2019. Tähistatakse Balti keti 30. aastapäeva ja avatakse ka monument. Väga pidulikult avatakse – rahvas, lilled, televisioon… Kuskil kaunil kohal Via Baltica ääres seisavad pronksis käsikäes mehed, naised, lapsed, noored ja vanad… Ka täna tekitavad uhkust selle päeva pildid, niipalju otsustavust ja ennastohverdust kui ketiinimeste nägudes, on haruldane ühistunne.

Kui see väljenduks veel võimaluses teha seesama kolmes Balti riigis korraga, nagu kett ise oli, siis oleks see tõesti midagi üle ilma unikaalset ja annaks väga jõulise positiivse signaali meie rahvastest.

Sellist asja on raske kokku leppida ja teha, aga Juhan Peegli ütlus, et «piiblis pole kirjas, et inimese elu peab lihtne olema», käiks kindlasti ka selle ettevõtmise kohta. Õnneks on veel piisavalt aega.

See on ka kallis, aga olen veendunud, et kui asjaks läheks, siis sellest erakordsest sündmusest osavõtjad, nende lapsed, lapselapsed ja oma riike armastavad kodanikud aitaksid kaasa. Riik ja ettevõtted osaleks ka. Ikkagi oma asi.

Ja kui see peaks õnnestuma, siis tuleb meile aastatuhandete tagant külla Horatiuse vaim ja imestab, et «Ennäe eestlasi, panidki endale monumendi!». Enamgi veel, viisid ellu ka tema «exegi monumentum aere perennius», ilusaima idee, ehk «püstitasid monumendi, mis on tugevam kui pronks»… See on vabadus, mis saavutati ise, mitte kellegi kingitusena.