/nginx/o/2023/02/24/15163736t1h5032.jpg)
President Alar Karise kõne Eesti Vabariigi iseseisvuspäeval 24. veebruaril 2023 Estonia teatri- ja kontserdimajas.
Tere, armas Eesti rahvas.
Esmalt muidugi – palju õnne! Palju õnne Eesti Vabariigi sünnipäeval! See on ju põhjus, mida me tähistame täna siin Estonias ning mõõtmatult rohkem inimesi oma kodudes Eestis ja kaugemalgi.
Palusin jaanuaris õpilastel kirjutada teemal «Miks on Eestit maailmale vaja?». See on küsimus, mille üle ka täiskasvanud võiksid mõelda. Tallinna Polütehnikumi õpetaja Merje Meerits saatis mulle oma õpilaste kirjatööd ja lisas kaaskirja. Loen sealt katke: «… kuna iga inimene on maailm, siis minul on küll Eestit vaja, et rääkida häbenemata ja kartmata eesti keelt, süüa musta leiba ning elada vabana oma põlismaal.»
Jah – iga inimene on maailm. Need maailmad loovad meie ühise maailma, kus me oleme kõik koos. Nagu ühes laevas.
Aga mitte paigal. Sest paigale jääjad jätavad end tagumisteks.
Meil oli kiire, kui läksime Euroopa Liitu ja NATOsse. Seejärel näis, et on aega hinge tõmmata. Enam mitte. Tõtlik aeg on tagasi.
Julgeolek. Inimeste toimetulek. Demokraatliku alusmüüri hoidmine. Haridus. Tervis. Keskkond. Innovatiivsus ja majanduskasv. Riigi ja kodanike suhted. Kestmine riigi ja rahvana.
Need on proovikivid, millega kiire hakkama saamine määrab Eesti tuleviku.
Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, nagu Tammsaare kirjutas, peame kasvatama sisemist veendumust, et meie ainuke õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.
Aga inimesed pole liivaterad ja Eesti pole hajuv suits. Meil tuleb olla sitke ja nõtke, leidlik ja uljas. Tuleb olla endiselt kõike seda, mis aitas kaasa, et Eesti tõusis taas läänemaailma lahutamatuks osaks.
Ainult et Euroopaga ei ühenda meid ei nüüdisaegne maantee ega kiire raudtee. Lennuliinid jätan praegu kõrvale. Ja kui me nipernaadidena istume ja vaatame, kuidas päike loojub, siis päike loojub ning meie maanteid ja raudteid ei ehita. Kiired ühendused, kõikvõimalikud ühendused põhja, läände, lõunasse ja Eesti sees – maanteest elektriliinide ja internetini – peaksid olema osa meie strateegilisest soovist vältida ääremaastumist vaba maailma lõpus.
Head inimesed,
Luhamaal, Koidulas ja Narvas saab täiel rinnal öelda: vabadus algab siit. Sest teisel pool piirijoont laiutab kurjus. Eestis tekitab see ebakindlust ja muret.
Kui kinnitan, et Eesti sõjaline julgeolek on hoitud ja kaitstud, tundub selline kategoorilisus alguses tegelikkust ilustav. Elame ju geopoliitiliselt hapras paigas, impeeriumigeeniga Venemaa kõrval. Selle Venemaa, kelle aasta tagasi alustatud totaalne sõda Ukrainas avas põrguväravad kaosesse ja kannatustesse.
Piiririigina peame mõtlema ühele ebamugavale küsimusele: kui Venemaa hindas valesti ukrainlaste vastupanu ja Lääne toetust agressiooni ohvrile, siis kas Venemaa võib samamoodi eksida ka Balti ruumis?
Juba enne suure sõja algust lubasid NATO liitlased, et rünnaku korral toetavad nad Ukrainat relvadega. Sellest sõnast on kinni peetud. Ent oli ka teada, et NATO üksused ei lähe Ukrainasse Venemaa vastu sõdima. See teadmine kahjuks julgustas agressorit. Venemaa juhtkonna eesmärk on endiselt imperialistlik – vallutussõja jätkamine, Ukraina allutamine. Inimelul, ei kodus ega Ukrainas, pole Venemaa silmis mingit väärtust. Nagu ka enda majanduslikul laostamisel ja diplomaatilisel isolatsioonil.
Aga Venemaa ei peaks kahtlema: niipea kui ta ründab NATO liitlast, saab alliansi vastus olema kiire, purustav ja lõplik. Kohapeal. Vägi väe vastu. Olen selles kindel.
Mida ma silmas pean? Reservarmee lahinguvalmiduse suurendamist ning Kaitseliidu võimekuse ja arvukuse kasvatamist. Õppekogunemisi.
Tõsi, lühikese ajaga tuleb ka meil endil palju teha. Valmisolek Eestit kaitsta jääb meid rahu vaenava Venemaa kõrval alatiseks saatma.
Mida ma silmas pean? Reservarmee lahinguvalmiduse suurendamist ning Kaitseliidu võimekuse ja arvukuse kasvatamist. Õppekogunemisi. Uusi relvasüsteeme ja võimalusi nende kasutamist Eestis harjutada. Laod täis vajalikku laskemoona. Suutlikkust liitlasi kiirelt vastu võtta ja neid võõrustada.
See kõik on meil olemas ja läheb järjest paremaks. Eesti on tegutsenud oma kaitsevõime tõstmiseks jõuliselt, teinud keerulisi ja kulukaid otsuseid. Sõjalisi riigikaitsekulusid lubavad suurendada kõik poliitilised jõud. Ma tõesti loodan, et niisugune üksmeel jõuab ka elanikkonnakaitse rahastamiseni. Koos NATO liitlastega teeme kõik võimaliku, et Eestis ja kogu Läänemere piirkonnas oleks nähtav ja veenev sõjaline hoiak, valmis meid kaitsma esimesest sekundist.
Meie ei valmistu kedagi ründama, vaid kaitseme Eestit ja enda demokraatlikku naabruskonda.
See tähendab, et suudame Eesti ja seega NATO riikide iseseisvusele panna nii kõrge hinna, et võimaliku vastase ähvardus ei ole enam tõsiselt võetav ja tal kaob vallutamise huvi. Et Eesti – ise ja liitlaste toel – on nii tugev, et keegi ei hinda meie kaitsetahet ja kaitsevõimet valesti.
Nii et kui ma ütlen – Eesti on kaitstud –, siis nii ongi. Eesti on tõesti kaitstud.
Pean meie kõigi kohustuseks vältida riigikaitse vajaduste ja elukeskkonna hoidmise vastandumist.
Riigikaitse kohustab meid looma ja hoidma usaldust riigi ja tema kodanike vahel. Mööngem, et julgeoleku tagamine asetab osale meist suurema koorma kui teistele. Nii on see nüüd Nursipalus.
Pean meie kõigi kohustuseks vältida riigikaitse vajaduste ja elukeskkonna hoidmise vastandumist. Kaitseväe taristust ja väljaõppevõimalustest, mida saame pakkuda, sõltub otseselt nendesamade liitlaste kohalolek, ilma kelleta pole meie heidutus ja kaitse terviklik. Leidkem harjutusvälja laiendusele lahendus koostöös, üksteise suhtes lugupidavalt ning kogukonna ja omavalitsuste vajadusi arvestades.
Sisimas seisame me ju kõik Eesti eest.
Head kaasmaalased, me ei vaata tegevusetult pealt sõjakuritegusid Euroopas, tapmist ja purustamist, rahvusvahelise õiguse hülgamist. Meid kohustab Ukrainat toetama Eesti sisemine kompass. Me läheme appi, kus suudame abi anda. Nii saatsime ka enda päästemeeskonna maavärinast räsitud Türki.
Ma tänan kõiki eestimaalasi, kes toetavad Ukrainat – südamega vabatahtlikud, pühendunud diplomaadid ja riigiametnikud, tervishoiu- ja haridustöötajad, ettevõtjad, politseinikud-piirivalvurid, kaitseväelased. Paljud Eesti inimesed.
Mulle tundub, et see on terve meie rahva pingutus. Mille võttis lühikesse lausesse kokku Harri Põllu, kes juhib vabatahtlike abistajate tegevust rinde lähedal Ukrainas: «Kõik, kes vabadusse usuvad, peaksid Ukrainat aitama.»
Peame valmis olema pikaks pingutuseks, mille ulatust mõõdetakse lõpuks aastatega. Sestap tõuseb üha tarvilikumaks küsimus: kuidas hoida üleval Ukraina sõprade motivatsiooni toetada agressiooni ohvrit, kui kurnamissõda venib ja venib? Aga vaatame edasi: milliseks üldse kujuneb pärast sõda maailma uus julgeolekukord? Siin ei saa meie jätta end kõrvaltvaatajaks.
Venemaa demonstreerib iga päev, et tema läheduses ei ole neutraalsus võimalik. Rootsi ja Soome otsus NATOga liituda on tingitud just sellest. Ja sel põhjusel toetab Eesti alliansi laienemist. NATO ja Euroopa Liit peavad Ukrainale koostama ühinemiseks selge, aga realistliku teekaardi. Samuti vajab seda Euroopa teele asunud Moldova. Nii soovime suurendada ala, kus on võimalik elada rahus. Ja soovime vähendada halli tsooni – seda ähmase julgeoleku piirkonda Euroopas, kus vabadus on haavatav kellegi impeeriumi-ambitsioonide tõttu.
Head sõbrad.
Tähtis on seegi, et me ise peame vastu. Et meie vaim jääb sirgeks. Oleme rahva ja riigina kindla- ja suuremeelsed, sealhulgas sõja eest pelgupaika otsivate abivajajate vastu. Aga peame tunnistama, et vahetevahel oleme väsinud ja mures enda julgeoleku ja toimetuleku pärast. Siis tulebki puhata, saada kokku sõpradega ja minna loodusesse, võtta aeg maha ja väljuda uudisvoost. Seda on meile kõigile vaja. Ka seepärast, et me ühiskonnana ei hakkaks vankuma sõjaväsimuse ja raskuste all. Et meie pilk püsiks selge ja avar.
Kui paljud teist panid tähele, et Eesti inimarengu värske aruanne on pühendatud vaimsele tervisele? Teadlased ja eksperdid pakuvad seal välja, kuidas jõuda vaimselt tervema eluni. Sotsiaalne turvatunne, seotus kogukonnaga, loobumine edukultusest ja saavutussurvest, tasakaal elus, probleemide varane märkamine.
Aga vaimse tervise puhul rääkigem eelkõige ka igaühe usinast igapäevasest hoolest, et hoida korras oma kodu, oma suhted, oma kogukond.
Sageli on võti kinni meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele.
Parem, tähendab ka tervem.
Olen vaimsest tervisest – eriti noorte vaimsest tervisest – sageli rääkinud, kohtunud paljude ekspertidega. Pärast üht neist vestlustest sain küsimuse, kas ehk ei vajaks Eesti ka siin tiigrihüpet. Ilus mõte, sest maailma üheks edukamaks digiriigiks me niimoodi ju jõudsime. Ja nüüd võiksime sarnaselt püüelda vaimselt vastupidava Eesti poole.
Hüpet on siingi vaja. Aga vaimse tervise puhul rääkigem eelkõige ka igaühe usinast igapäevasest hoolest, et hoida korras oma kodu, oma suhted, oma kogukond. Justkui sipelgad, kes ei lase oma pesas risul kuhjuda. Inimeste puhul tähendab risu kõike seda, mis õõnestab meie vaimset ja füüsilist heaolu. Tänavusel liikumisaastal nähkem sedagi, et mida rohkem liikumist, seda rohkem terveid inimesi.
Nagu eksperdid märkasid, lubavad erakonnad valijatele, et tõmbavad noorte vaimse tervise mülkast välja, mis tähendab rohkem väiksemaid klasse, tõenduspõhise ettevalmistusega nõustajaid koolidesse ja koolikiusu ohjeldamist. Meil on tõesti kiire, et need valimislubadused kasvaksid tegudeks. Iga kaotatud aasta tähendab kümneid, sadu katkise hingega lapsi, ja mis kõige traagilisem, ka murtud noori elusid.
Lugupeetud kuulajad.
Meie lähema kümne aasta suur ülesanne peab olema energeetika korda saamine, sest muidu muutub see üha enam Eesti arengu pärssijaks.
Selleks, et Eesti energiapoliitika toetuks tõesti mitmekesisusele, tuleb otsused teha veel tänavu. Eesti tuuleenergia võimsus on kümme aastat paigal seisnud erinevate vaidluste tõttu. Päikeseenergia kasutamine kiratseb. Meretuuleparkide rajamine Eestisse on võimalik, aga selleks peab olema investoritel kindlus, et need saab ka valmis ehitada. Kui me ei taha tulevikus sõltuda elektriimpordist, peame otsustama kiiresti.
Meie eksporditurgudel tegutsejad jälgivad järjest enam, kui keskkonnasäästlikud on nende partnerid Eestis. Pangad ei rahasta energeetikas toimiva tõestuseta tehnoloogiaid ega keskkonda reostavaid investeeringuid.
Lubage üks vajalik kõrvalepõige. Sageli tundub, et rohepööre jagab meid pooldajateks ja vastasteks, nii et aruteluks ruumi ei jää. Aga rohepööre ei ole midagi sellist, mille üle vaidlemine on keelatud. Vaidlustes saabki klaariks, mis on reaalne, mis on ratsionaalne, mis on tegelikult jõukohane ning mis mitte. Siis on selgus ja kindlus nii ametnikel, ettevõtjatel kui ka ühiskonnal. Aga mul on siiani raske mõista, kuidas mahub sellesse selguse ja kindluse mustrisse kuni tuhande andmereaga kestlikkuse aruanne, mida peavad hakkama kord aastas täitma ligi 250 meie suuremat ettevõtet. Euroopa kokkulepe, öeldakse. Niisugune bürokraatia nörritab, kahjustab Euroopa Liidu kuvandit.
Ma võõristan valimisloosungeid, mis lubavad imeväel reguleerida hinnad ja pakkuda seeläbi soodsamat lahendust.
Ärme unusta, et Eesti edu üks alus on olnud majandusvabadus. See ühendab meid Põhjalaga, sest majandusvabaduse poolest olemegi sarnased nende riikidega. Kuid mind teeb murelikuks, et viimastel aastatel oleme turgu ja majanduslikku vabadust sageli kahtluse alla seadnud. Meie mullused majanduspoliitilised sõnumid rääkisid liiga palju hindade reguleerimisest ja liiga vähe konkurentsi tugevdamisest. Erakorraliste olude tõttu turule sekkumine peab olema põhjendatud ja ajutine, kuni selle algne põhjus on kadunud või sekkumine ei täida enam eesmärki.
Ma võõristan valimisloosungeid, mis lubavad imeväel reguleerida hinnad ja pakkuda seeläbi soodsamat lahendust. Turg on enamasti targem kui need, kes seda väänata püüavad. Üks moonutus kipub esile kutsuma teist, kuni satume reguleerimise nõiaringi, mis viib meid eemale turumajandusest ja vabadest valikutest.
Mida aga järeldada jantlikust segadusest vedelgaasi ujuvterminali ümber, kus ettevõtjad püüdsid olla paindlikud, aga riik andis vastakaid signaale? Selle terminali vajalikkusest räägiti juba aastaid tagasi ja vahepeal jõudsid võimul olla erinevad valitsused. Paraku pole see ainus viimase aja sarnane juhtum. Tuulepargid, tormidele vastupidavad elektrivõrgud, neljarajalised maanteed, Narva elektrijaamade veevarustuskindlus – need on vaid mõned näited pikas reas. Nüüd Paldiskis tühjalt seisev kai on omamoodi maamärk poliitilisele otsustamatusele ja venitamisele, mida me väikese riigina ei saa endale lubada.
Tänavu näeme loodetavasti mitut pööret paremuse poole. Hinnatõus aeglustub ja energiahinnad vajuvad turuootuste põhjal mullusest madalamale. Ehk valmib Eestis üle pika aja ka taas tuulepark.
Head kaasamõtlejad, pean rääkima riigi kulutustest. Olgu see siin välja öeldud, et me ei saa olla kulutustelt nagu Põhjamaa ja maksukoormuselt jääda endiseks. Viimaste aastate kriiside varjus on erinevad valitsused kergitanud riigi kulutusi, selgitamata, kust nende jaoks pikaajaliselt raha võetakse. Suurenenud pole ainult ühekordsed erakorralised väljaminekud, näiteks koroonakriisi ajal, vaid ka püsikulud. Võiksime harjutada endale tava, et kui keegi tahab suurendada riigi püsikulusid, siis ta ka näitab, millise maksutõusu või avaliku hüve kärpimise arvelt seda teha saab.
Jälle lubavad erakonnad jagada toetusi siia-sinna. Kuid nagu lihavõttejänese kingitusi peavad järgmised valitsused otsima, kust tuleb raha nende välja maksmiseks. Alati seda lihavõttekingitust üles ei leiagi. Nii haukame laste ja lastelaste tagant.
Mulle meeldiks, kui kõik me saame ühtemoodi aru: raha toetusteks ei tule ühegi poliitiku ega erakonna rahakotist. See on meie ühine maksuraha ja riigile võetud kohustused, mida peame aastakümneid kandma.
Edukas majandus on muutuv ja kohanev, seisuvees kala ei püüa.
Mõistan ka poliitikute dilemmat. Paljud riigid ongi keeruliste aegade tõttu suurendanud valitsuse rolli majanduses, andes nii kunstlikke eeliseid oma ettevõtetele. Meilgi tuleb seista oma ettevõtete konkurentsivõime eest. Eesti ettevõtjatega rääkides aga olen saanud aru, et valdav osa neist ei oota riigilt almust. Nad ootavad valitsuselt täpselt seda, mis on riigi ülesanne – tagada aus konkurents ja võrdsed võimalused kõigile turuosalistele. Teisisõnu, luua ettevõtlust soosiv majanduskeskkond.
Aga kuidas? Mil moel?
Leian, et riigikogu ja valitsus peavad tegema tööd, et majandusse sekkumine järgiks kogu Euroopas sarnaseid põhimõtteid. Nii saab vältida kunstliku konkurentsieelise andmist riikides, kes kriisi ajal turule rohkem sekkuvad. Eesti ülesanne olgu järjepidevalt nõuda Euroopa ühtse turu reeglite jõustamist. Ja teine ülesanne siin on: leida endale selleks liitlasi. Nii on õige ja meile kasulik.
Edukas majandus on muutuv ja kohanev, seisuvees kala ei püüa. Haridus ja teadus on need võtmed, mis avavad majanduskasvule tee viie, kümne või kahekümne aasta pärast. Aga neid võtmeid tuleb kasutada kohe, juba täna.
Olen viimase aasta jooksul käinud paljudes uutes Eesti ettevõtetes, mis pööravad teadlaste leiutatu ärimudeliteks. Praegu välja mõeldud tehnoloogiad saabuvad turule aastate, vahel isegi rohkem kui kümne aasta pärast, ja hakkavad kasumit tootma veel hiljem. Võtab üksjagu aega, kuni täna põhikoolis matemaatikas kolmnurki lahendanud noortest sirguvad doktorandid, noorteadlased, ettevõtjad. Nende noorte arendamisse tuleb aga panustada praegu, muidu oleme tulevikus hädas.
Head kuulajad!
Jagan seepeale teiega üht hiljutist tsitaati:
«Hariduse fookusesse tõstmine võiks olla sel kevadel riigimehelikkuse näitaja.»
Kellele see lihtne lause kuulub? Kes ütles, et saabuvate valimiste tähtsaim teema peaks olema haridus? Mõne kõrgkooli rektor? Koolijuht või õpetaja? Tundlik vaimuinimene?
Ei, see oli ettevõtjate üks eestkõnelejaid Mait Palts.
Saan temaga vaid nõustuda. Ja ta mõtet laiendada. Küsimus ei ole ainult targas ja tootlikus majanduses, vaid ka kultuurilises ja ühiskondlikus ärksuses. Need on sambad, mis suudavad kanda iseendast suuremat Eestit. Sellist maailma vägevatega võrdväärselt kaasa rääkivat riiki, mis me oma parematel hetkedel oleme suutnud olla ja jätkuvalt soovime olla.
Nende sammaste kivid lihvitakse ja laotakse ajakindlalt paika koolimajades. Kui haridustemplid aga kõiguvad, jääb ka sealne ehitustöö vildakaks ja ebakindlaks.
Muidugi pole need koolimajad, mis meie noori õpetavad. Need ei ole ka õppekavad ega ka nutikas tehnoloogia. Õpetamise ja õppimise tuum on ikkagi inimlik kontakt. Õpetaja amet ei kao, vaid muutub seda olulisemaks, mida keerukam on meid ümbritsev maailm.
Inimesel on ka hing, mitte ainult kommunaalarved, pangalaen ja kallis auto.
Ent kas oskame oma õpetajaid hoida ja toetada? Õpetajaid, kes peavad kogu aeg vaeva nägema, et oma aine ja klassijuhatamise kõrval mõista uusi õpilasi ja nendega kaasa tulnud uut maailma.
Jah, me tunneme põletavat puudust inseneridest, meditsiinitöötajatest, oskustöölistest, paljude oluliste elualade spetsialistidest. Aga ühtki neist muredest ei suuda me lahendada, kui ei lahenda esmalt õpetajate ja õppejõudude kärbunud järelkasvu küsimust. Me võime võtta vastu suuresõnalisi arengukavasid ja panna paika viimseid tähtaegu. Kuid need kõik jäävad sõnadeks paberil, kui õpetaja on läbi põlenud või polegi kedagi, kes näitaks noortele mõnes aines teed maailma ja iseenda juurde.
Nii kaob silme eest põhiline: et igas koolis saaksid õpihimulised ja õpivõimelised noored teadmised ja hariduse, mis tõstab nad kõik enam-vähem võrdsele tasemele, kui nad lõputunnistuse saavad.
Mis on hariduse väärikaim siht? Kasvatada meile kultuuriline ühisosa ja tuua samal ajal igas inimeses välja unikaalne. Selle keeruka võrrandi tasakaalustamine nõuab oskuslikke õpetajaid ning seda, et tajume haridust tervikuna: algkoolist kõrg- või ametikoolini, ka erivajadustega laste haridust. Ükski neist pole vähem tähtis. Lisaks andekate märkamine ja nende arendamine. Seega leidkem viisid, kuidas panna see kõik kokku kõlama. Ja kuidas anda õpetajale tagasi tema väärikus, mis erinevatest kadalippudest läbi jooksmisega kipub närtsima. Õpetaja ei ole teenindaja, lapsevanemate ja õpilaste lükata-tõmmata, vaid õppinud professionaal, vaimne eeskuju, teenäitaja.
Haridus vajab erakondadeülest kokkulepet, et tagada kõigile kättesaadav kvaliteetne haridus, vajalikul arvul motiveeritud õpetajaid ja selle kõige jaoks piisav rahastamine. Käimasolevates valimisdebattides kõlab väärt mõtteid. Kandkem nüüd ühiselt hoolt, et need ei ununeks ajal, mil tuleb tegutseda.
Haridus määrab rahva tuleviku, tarkus teeb rikkaks. Vaimselt ja majanduslikult.
Daamid ja härrad,
Eesti haridus ja Eesti kool – tark rahvas – annavad selgroo Eestile, ka meie kultuurile. See tuletab meelde, et inimesel on ka hing, mitte ainult kommunaalarved, pangalaen ja kallis auto. Kuid nii nagu haridus, peab kultuurgi olema kättesaadav. Linnas ja maal. Kõigile, kes sellest osa saada tahavad, kes seda oma igapäevaeluks vajavad.
Mul on hea meel, et meie orkestrid ja teatrid sõidavad oma kodulinnast väljapoole. Et galeriisid, muuseume ja raamatukogusid on üle Eesti. Et Eesti publik tunneb meie uute filmide vastu huvi. Et kultuuriranitsa programm aitab meie noori kultuuri juurde. Laome selle ranitsa veelgi raskemaks. Seda kannavad meie noored rõõmuga, uhkusega. Sama rõõmu ja uhkusega, millega nad suvel kogunevad noorte laulu- ja tantsupeole «Püha on maa».
Kultuuri ja kunsti loojad peavad saama sellel maal oma loominguga tegeleda. Tõsist pühendumist ja oma elu loovutamist kunstile tuleb võtta tööna ja riigil tuleb seda vääriliselt hinnata. Mis tähendab ravikindlustust ja sotsiaalseid garantiisid, väärilist laenutushüvitist, uudisteoste tellimuste rahastuse suurendamist, teadurite hoidmist muuseumides, meie mõtteloo uurimise toetamist kõrgkoolides. Aga kas keegi teab põhjust, miks on riiklike kultuuri, spordi ja teaduse aastapreemiate suurus enam kui 20 aastat muutumatu? Mina küll ei tea, aga nii pole õige.
Mõne üksiku linna riigina jääks Eesti kiiva ja kängu.
Meile meeldib öelda, et riik peab jõudma iga oma kodanikuni. Nüüd aga näeme, kuidas paljudes kohtades kerkib mure Eesti olulise kultuurilise vereringe ehk rahvamajade, raamatukogude ja väikekoolide kestmise pärast. Valdades jääb vähemaks inimesi ja maksuraha, autostunud kodanikud käivad linnas tööl ja poes, panevad lapsed linnas kooli – elu maal tõmbubki kokku. Nii on.
Laiemalt vaadates viivad raamatukogud, rahvamajad ja väikekoolid meid kohalike omavalitsuste tugevuse ja viletsuse juurde. Vallad vajavad siin riigi abi – mõnikord head nõu, teinekord ka raha. Omavalitsuste hakkama saamine, elu väljaspool Tallinna ja Tartut ja nende lähiümbrust peaks olema uue riigikogu ja valitsuse üks tähtsamaid teemasid.
Mõne üksiku linna riigina jääks Eesti kiiva ja kängu.
Armas rahvas, nädala pärast valime riigikogu. Palun, teeme kõik selle valiku, ka need, kes lastega koolivaheajale sõidavad. Sest hääled, millest tõesti midagi ei sõltu, on need, mis jäetakse andmata.
Parlamenti võivad valida kõik kodanikud, kes on saanud 18-aastaseks. Seepärast pöördun ma noorte poole: võtke endale teadliku kodaniku roll. Esiteks, minge ise valima. Teiseks, julgustage oma sõpru ja tuttavaid valima minema. Kui te suudate kasvõi ühe inimese valima tuua, on Eesti riik teile suure tänu võlgu.
Varsti, ja see aeg tuleb kiiresti, anname Eesti riigi teie hoida ja edasi viia.
Igaüks meist ongi Eesti riik. Ja nii maailmas kui ka Eesti riigis oleme me kõik koos.
Või Juri Lotmani kombel:
«Elada tuleb meil … inimmaailmas, mis sunnib meile peale valikupiinad, vältimatud vead, suurima vastutuse, kuid annab see-eest südametunnistuse, geniaalsuse ja kõige selle, mis teeb inimesest inimese.»
Head sõbrad, samas laevas, kõik koos. Head ja pahad, õiglased ja patused, erinevast rahvusest, erineva usutunnistusega.
Kõik koos. Läbi vaidluste ja väitlemise, sest vaidlused ja väitlemised on kohustuslikud.
Eesti tugevusse uskudes ja Eestit teenides.
Head Eesti Vabariigi aastapäeva!
:format(webp)/nginx/o/2023/01/02/15057181t1hf619.jpg)