/nginx/o/2023/02/22/15155231t1hf2e3.jpg)
Riigikogu XIV koosseis peab täna oma viimase korralise istungi, kuid paraku on 2019. aastast koos olnud parlamendi töö saldo pigem negatiivne kui positiivne.
On tõsi, et sarnaselt nii valitsuse, teiste riigi institutsioonide kui ka tavaliste Eesti inimestega oli riigikogu silmitsi mitme suure kriisiga. Nimetatagu neist koroonapandeemiat ja eelmisel aastal puhkenud täiemahulist sõda Ukrainas.
Parlamentaarses demokraatias nagu Eesti pidanuks enamik koroonapandeemiat puudutavaid otsuseid minema läbi parlamendi. Paraku jäi riigikogu siin pigem kummitempli ossa ning koroonapiirangute ja vaktsineerimise eest vastutamisel kandis pearaskust üks või teine valitsus.
Ette tuli teinegi parlamentaarsele demokraatiale tavatu nähtus, kui üks valitsuserakond asus riigikogus tegelema obstruktsionismiga, lahknedes niiviisi tavalisest koalitsiooni-opositsiooni vastasseisust.
Mitmed juhud viitavad ka sellele, et riigikogu liikmed ei saa aru, mille üle nad hääletavad. Hiljuti ütles selle otse välja EKRE saadik Peeter Ernits, kuid tõsisemaks läheb asi siis, kui jutt käib Euroopa Liidust. Mitmed Eestile ebasoodsad eurodirektiivid on ometi läbi käinud riigikogust, missugune asjaolu ei takista muidugi hiljem erakondade esindajaid neid direktiive kritiseerimast.
Riigikogu XV koosseis peaks olema kindlasti oma eelmisest koosseisust aktiivsem ja taastama usu parlamentaarse demokraatia toimimisse.
Riigikogus on selgelt halvenenud seal kasutatav keel ja toon, mis on muutunud üha familiaarsemaks ja ründavamaks. Keelekasutus, mis veel paar aastat tagasi tundus olevat avalikkuses mõeldamatu, on muutunud riigikogu saalis pea igapäevaseks.
On esinenud ka seadusandlikku praaki – president on mitu seaduseelnõu tagasi saatnud. Seegi näitab, et seadusandjad pole paljusid punkte läbi mõelnud ning tegutsevad kiirustades, poliitilise kapitali kogumise nimel.
Liiatigi on mõned riigikogu liikmed tekitanud rahva seas oma tegevusega pahameelt ja hämmeldust, olgu selleks keskerakondlase Martin Repinski taksojuhiks olemine või teise keskerakondlase Igor Kravtšenko autoga koroonaprotesteerija rammimine. Ometi peaksid just riigikogu liikmed olema oma sõnades ja tegudes meile kõigile eeskujuks.
Pole siis ime, et rahvas riigikogu eriti ei usalda. Näiteks eelmisel aastal usaldasid inimesed enim päästeametit (93 protsenti), kuid riigikogu usaldas samal ajal vaid alla poole inimestest ehk 45 protsenti.
Positiivsesse saldosse saab kanda kindlasti asjaolu, et 2021. aastal suutis riigikogu vältida poliitilist kriisi ning valida 72 häälega presidendiks Alar Karise. Veel on riigikogu suutnud tegutseda pea ühtselt Ukraina ja ukrainlaste toetamisel, vastavad seaduseelnõud ja avaldused on pälvinud enamuse toetuse. Riigikogu liikmed on aktiivselt osalenud Ukraina abistamisel ja seda riiki ka külastanud.
Riigikogu XV koosseis peaks kindlasti olema eelmisest koosseisust aktiivsem ja taastama usu parlamentaarse demokraatia toimimisse. Parlament ei tohi võimu loovutada, olgu võimu saaja valitsus või Euroopa Liit. Kummitempli staatusest aitab vabaneda saadikute iseseisev mõtlemisvõime ja parem süvenemine seaduseelnõudesse.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)