LAURI KLEIN ⟩ Tänane tee põrgusse on sillutatud paekivikillustikuga

• Inimeste mitmete hädade süvenemine on paljuski loodusest eemaldumise tagajärg.
• Sõrve metsade piirkond on kõige rohkemate loodusväärtustega piirkond Harjumaal
• Me peame vaatama oma ruumiplaneeringuid pikemas perspektiivis.

Oleme ühiskonnana jõudnud valiku ette – kas teeme läbi «arenenud» lääneriikide vead, joostes kiire raha ja materiaalse heaolu järele ning toome ohvriks oma tänase looduse ja tulevased põlvkonnad, või suudame näha teiste tehtud vigu, hoiatab zooloog, maastikuökoloog ja looduskaitsja Lauri Klein Sõrve metsadesse plaanitava paekivikaevanduse näitel.

Inimene on ikka uhke oma saavutuste üle. On need siis head või vähemasti esmapilgul head. Kahjuks – või lausa paratamatult – kipuvad tegutsemises tooni andma just tegudeinimesed, need kellele tegutsemine on tähtsam kui paigal seismine ja jälgimine, järele mõtlemine. Viimane peaks aga olema seda olulisem, mida võimsam on tegutsemissuutlikkus.

Tehnoloogia meeletu areng on andnud meile võime erineva viiteajaga enesetappudeks, sealhulgas sellisteks, mille esimene etapp on progressi näoga. Looduses elimineeritakse liialt aktiivsed tegutsejad varsti ja neilegi ootamatult, sest tormakas ja mõõdutundetu tegutsemine viib enamasti hukule. Praegu kipume aina sellistele radadele. Seevastu ettevaatlikud ja tasakaalukad toimijad jäävad kestma, sest kõige olulisem on hoida meeled ärksaina.

Oleme siin väikeses Eestis, Põhjala piiril, olnud aastatuhandeid looduseinimesed. Alles viimased paarsada aastat on muu maailm meid sedavõrd mõjutanud, et oleme minetamas oma tasakaalukat ja ettevaatlikku olemust. Kõike on vaja kohe, kiiresti, kasvavalt ja aina mugavamalt – et seejuures meeled nüristuvad ja tervis halveneb ei pandagi tähele, sest ehitame aga rohkem haiglaid ja terviseradu. Inimeste hirmude ja haiguste süvenemine on loodusest eemaldumise tagajärg, aga tegutsedes nüüd juba tagajärgede, mitte põhjustega, kaugeneme loodusest järjest enam ning viskame tegelikult vajalikud sammud kaugete tulevaste põlvkondade kaela.

Põhja valgumine

Raha ajab meid kokku ühte riigi serva, Harjumaale, kus pealinna ümber voolavad heaolu kullajõed ja kasvavad pudrumäed. Sama kipub olema teiste suuremate linnade ümbruses.

Oleme valmis loobuma rohelusest selle nimel, et hommikuti liiklusummikutes venida või tõsta lühiajaliselt heaolutunnet uute ehitiste näol. Järjest rohkem on vaja rajada uusi kortermaju, ehitada haiglaid, suuremaid koole, terviseradu ja katta asfaldiga kergliiklusteid, rääkimata mitmerajalistest liiklussoontest linnade vahel. Nii majadesse kui ka teedesse soovime panna järjest rohkem kõrge kvaliteediga killustikku, mida saame aga just nende loodusväärtuste hävitamisega, mis on meie tervist ja heaolu tegelikult pika aja jooksul hoidnud ja veel aastatuhandeid hoiaks. Sellesama killustiku alla matame aga veelgi rohkem meid toetavat elurikkust oma kodupiirkonnas. Miks oleme nii lühinägelikud?

Kavandatavad kaevandused kattuvad suuresti planeeritava looduskaitsealaga. Foto: keskkonnaamet

Tallinnas elab umbes kolmandik Eesti elanikest. Pealinna ümber olevates valdades veel niipalju lisaks, et kokku tuleb Harjumaa suurusel alal kanda umbes poolt elanikkonnast. Kõik nad tahavad liikuda, sest tegutseda ju tuleb. Aga liikuma oleme harjunud autodega ning mida kiiremini ja kaugemale, seda parem.

Seepärast on vaja rajada Eesti «suurlinnade» Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu ja Viljandi vahele võimalikult ruttu mitmerajalised maanteed, et mugavus oleks täielik. Mis sellest, et neil teedel hukkub hulgaliselt meie suuri ja väikeseid metsloomi ning et need lõikavad armutult läbi nii kõrgelt hinnatud looduse rohetaristu – selle, mis on aastatuhandeid, juba enne meid sellel alal toiminud.

Kas hoida või taastada?

Tallinnas, mis just praegu kannab Euroopa rohelise pealinna tiitlit, on inimese tegutsemise kiuste säilinud veel sedavõrd palju loodust, et saame oma riigi pealinnas olla uhked selle looduslikkuse üle. Siin elab inimese kõrval mitukümmend liiki metsloomi, sh palju metskitsi ning mõnikord kohtame ka põtru ning isegi ilvest ja pruunkaru. Me ei ole veel suutnud kogu pealinna kivikõrbeks muuta ja saame tõdeda, et linna loodus pakub endiselt paljusid hüvesid, millest nii mõnegi «arenenuma» riigi linnades võib vaid unistada. Sellised linnalooduse hüved on nt õhu ja vee puhastamine, CO2 sidumine, kliimamuutuste pehmendamine, sh kaitse üleujutuste eest, vaimse tervise taastamine jne.

Me ei ole veel suutnud kogu pealinna kivikõrbeks muuta ja saame tõdeda, et linna loodus pakub endiselt paljusid hüvesid, millest nii mõnegi «arenenuma» riigi linnades võib vaid unistada.

Ometi püüdleme me just nende «arenenumate» poole. Selle tulemusena oleme ka pealinna loodust juba niipalju rikkunud, et see ei suuda enam puhverdada meie eluviisidest tulenevat survet – saastet, ressursside ületarbimist, tervise taastamist jne. Reaalselt toimivat rohevõrgustikku linnas enam ei ole ja kaitsealuste rohealade osakaal on juba alla kolmandiku linna pindalast, mis oleks tegelikult vajalik põlvkondade pikkuse heaolu tagamiseks. Sama kehtib ka pealinna ümbritsevate valdade ja kogu Harjumaa kohta. Ainukesed maakonnad Eestis, kus reaalselt looduskaitse pindalalisele kestlikkusele (vähemalt kolmandik pindalast) lähenetakse, on Läänemaa ja Pärnumaa (seejuures aga mitte Pärnu linn).

Kuldne ring ja kuldpuur

Harjumaa nn kuldse ringi valdades ümber Tallinna kasvab rahvaarv ja väidetavalt ka heaolu, aga ühtlasi süvenevad probleemid, mis tulenevad selgelt viletsast ruumi planeerimisest. Varsti hakkab kõikjal selles piirkonnas otsa saama joogivesi. Järjest suurema koormuse all on seni veel alles jäänud rohealad, kuna inimesed vajavad endiselt kohta, kus vahepeal akusid laadida. Samas, kuna tung heaolu piirkonda on endiselt kõrge, on puudu elamispindadest, kooli- ja lasteaiakohtadest ning loomulikult teedest-tänavatest, sest heaolu juurde käib ju oma liiklusvahend, milleks mugavustsooni inimestel on autod.

Kuna elanikud maksavad makse ja neist saavad rahalist kasu kohalikud omavalitsused, on just selles «kuldses» piirkonnas pealinna ümber (ja ka pealinnas) jäänud enamasti just rohetaristu säilitamine tahaplaanile, sest seda kasutavad ju loomad, kes ei maksa makse. Unustame, et ka inimesed vajavad seda rohetaristut ellujäämiseks: me oleme looduse osa.

Sõrve metsa elanik. Foto: Val Rajasaar

Nii ongi Harjumaa suuremad rohealad säilinud perifeerias, ja mida Tallinnale lähemale, seda väiksemad ja kehvema ühendusega need on. Looduslikud koridorid rohealade vahel on paljudes kohtades katkenud. Seega palju õnne: oleme jõudmas «heaoluriikide» sekka, kus panustatakse järjest suuremat osa maksurahast looduse taastamisse, kuna on varem materiaalse heaolu sabas joostes jäetud selle võimalik säilitamine tegemata. Meie Eestis saaksime veel olla nutikamad ja taastamise asemel hoida, säilitada olemasolevaid väärtusi.

Kakud või killustik

Vähemalt viimased paarkümmend aastat on suurt pilti nägevad ja tasakaalu tajuvad inimesed püüdnud Tallinna ümbruse rohealade terviklikkuse säilitamise eest seista. See tänamatu töö on aga olnud suuresti võitlus tuuleveskitega, kuna tegutsejate poolel on enamasti raha ja võim, millele säilitajatel on vastu panna vaid loodus ja vaim ning olgugi, et need viimased on oluliselt igavikulisemad, ei ole neil inimeste tehismaailmas kahjuks veel piisavat väärtust.

Looduse võimet inimestele pikaajaliselt hüvesid pakkuda näitavad meile teised liigid looduses. Eriti need kes kunagi võisid olla meile looduslikud konkurendid ja hirmu tekitavad. Sellised loomad on suurkiskjad – pruunkaru, hunt, ilves ja lindudest tippkiskjad nagu kotkad ja kakud. Just nende pelglike liikide olemasolu rohealadel viitab sellele, et need alad on terved ja jaksavad anda osa oma tervisest ka inimestele. Sellistes metsades, kus tunneb ennast hästi kassikakk või ilves, tunneme ennast hästi ka meie. Hirmud looduse ees on ürgsed, ent toovad meid tagasi eluks nii vajaliku meele-erksuse juurde, mis meil heaolu loiduse juures on hakanud kaduma.

Harjumaa nn kuldse ringi valdades ümber Tallinna kasvab rahvaarv ja väidetavalt ka heaolu, aga süvenevad probleemid, mis tulenevad selgelt viletsast ruumi planeerimisest.

Selliseid rohealasid, kus saame tagasi energia, mille linn meilt igapäevaselt võtab ja mida paljudes Lääne-Euroopa riikides suure rahakuluga taastatakse, jääb Tallinna ümbruses järjest vähemaks. Linnas neid enam ei olegi. Linna lähivaldades leiame selliseid rohealasid väga vähe ja enamasti linna piirist kaugemal kui kümme kilomeetrit.

Kolm sellist suuremat looduslikku ala on Nabala piirkond Saku, Kiili, Kohila ja Kose valdades, Vaida piirkond Rae valla lõunaosas ja Kaberneeme kant Jõelähtme valla idapiiril. Neist kaks viimast on juba praegu ka liiga väikesed ja häiritud, aga siiski toimivad suurulukite kodupiirkondadena. Suurim neist on Nabala, mis õnneks on ka looduskaitse all, aga sedagi pika võitluse tulemusena ja alles suhteliselt hiljuti. Kõigil neil aladel elavad tippkiskjad, mistõttu on kindel, et need alad on endiselt veel sedavõrd heas looduslikus seisundis, et pakuvad tervist ka inimestele.

Kõige väärtuslikum ala

On aga veel üks ala, kus seni elavad veel suhteliselt puutumatutena nii ilvesed, kakulised kui ka liiguvad vahel pruunkarud ja hundid. See ala jääb Tallinna läänepiirist kõigest viie kilomeetri kaugusele Harku valda. Need metsad on valdavate läänetuultega Tallinna puhta õhuga varustajad ja mikrokliima stabiliseerijad. Ligi 3000 hektari suurune ala on nn Sõrve metsade piirkond, mis ulatub Muraste küla juurest põhjas kuni Tugamannini lõunas. Siin elab kokku enam kui 100 kaitsealust või ohustatud looduslikku looma- ja taimeliiki, keda koos tavaliste liikidega on veelgi enam – kaugelt üle 800.

Selline liigirikkus pealinna külje all on muljetavaldav. Eriti oluline on märkida, et kakulised, maakeeli öökullid, elutsevad Sõrve massiivis tihedamalt koos kui nt Lahemaal või muudel väärtuslikel linnualadel Eestis. Siin leidub nii loopealseid kui ka loometsi, nii siirdesoometsi kui ka kõrgeid kuivi männikuid, kus puude vanus on kohati rohkem kui 150 aastat. Alale jääb tervenisti ka Muraste raba.

Värbkakk Sõrve metsas. Foto: Val Rajasaar

Sõrve metsades elavad nii kassikakud kui ka merikotkad, rääkimata mitut liiki rähnidest. Siin pesitseb ilves ja leiavad varju nii põdrad, metssead kui ka metskitsed. Haruldaste putukate liigirikkuselt kvalifitseerub see ala Eesti esikolmikusse. Kindlasti ei leidu sedavõrd liigirikast ala ühegi Euroopa riigi pealinnale nii lähedal, võib-olla isegi kaugemal mitte. Niisiis, see ala on vaieldamatult Tallinnaga piirnevate valdade ulatuses, kui mitte kogu Harjumaal, loodusväärtuste poolest kõige väärtuslikum. Ometi ei ole see ala veel looduskaitse all ning võitlused selle säilitamise eest on käinud juba enam kui 12 aastat. Miks?

Ohtlik lühinägelikkus

Kui kümmekond aastat tagasi sai suure võitluse tulemusena lõpuks säilitatud ja looduskaitse alla võetud Nabala metsade piirkond, käisid tööd ka juba Sõrve metsade eest. Ja kelle vahel? Nii nagu Nabalas, nii ka Sõrves asuvad kõige väärtuslikumate looduskoosluste ja kõige tundlikumate liikide leiupaikade all lubjakivivarud (tegelikult varad, sest keegi pole neid varunud). Need on väidetavalt Nabalas Eesti parimad ja nüüd on need parimad ühtäkki ka Sõrves. Paekivi on vaja sealt kakkude ja kotkaste pesade alt võtta selleks, et meie, inimesed, saaksime sõita veel mugavamalt Tallinnast Tartusse ja Pärnusse, Narva või Viljandisse.

Kindlasti ei leidu sedavõrd liigirikast ala ühegi Euroopa riigi pealinnale nii lähedal, võibolla isegi kaugemal mitte.

Selleks, et inimesed saaksid veelgi tihedamalt asuda elama juba niigi probleeme täis pealinna piirkonda, et saaks ehitada veelgi uhkemaid haiglaid ja suurkoole või muid ühiskondlikke ehitisi, oleme valmis kergekäeliselt peletama enda lähedalt viimasedki teised liigid, kes näitavad meile pelgalt oma olemasoluga, et meie igiliikur, mida me otsime – tervisest pakatavad ökosüsteemid – on meil siinsamas, vaid viis kilomeetrit pealinna. Meie aga näeme siin vaid killustikku, mida kaevandades saaksime ehk paarkümmend aastat taas ehitada ja teedel sõita, aga siis on peagi vaja rajatisi jälle hooldada ning otsime uut kohta, kust eluslooduse alt killustikku välja võtta. Kui siinse elurikka looduse aga säilitame, kestab see terve igaviku...

Kuidas me saame olla nii lühinägelikud? Kõrgemargilise lubjakivi killustikuks jahvatamine ja teetammidesse matmine on raiskamine. See on ehituskivi, mida murtakse õrnalt või saetakse, mitte ei lõhata. Kui kaevandajad ei oska väärtusi vääriliselt kasutada, siis ei tohigi sellist röövvõimalust ja uusi kaevandusi selleks avada.

Piiririigi võlu ja valu

Oleme Eestis harjunud kogu aeg olema piiril. Oleme seda geopoliitiliselt ja geograafiliselt, ka mitmed looduslikud liigid on siin oma leviala piiril. Oleme olnud piiril ka ajalooliselt ning üks meie kirjanikest on isegi avaldanud teose nimega «Piiririik». Nüüd oleme taas piiril, otsustamise piiril – kas teeme läbi «arenenud» lääneriikide vead, joostes raha ning materiaalse heaolu järel ja toome ohvriks oma tänase looduse ning tulevased põlvkonnad või suudame näha teiste tehtud vigu ja asume sebimise asemel tasakaalu hoidma. Säilitame ja taastame rohealad linnades ja linnade ümber ning valime killustiku asemel kakud ja karud.

Selleks peaksime tegema vaid ühe väikese pöörde – muutma oma ruumi planeeringuid nii, et need oleksid kestlikud ka 50 ja 100 aasta pärast. Tagama selle, et igast linnast ja vallast oleks kolmandik looduskaitse all ja teine kolmandik tagaks rohekoridorid esimese kolmandiku rohealade vahel. Meile piisaks rahulikult ka kolmandikust ruumist praeguse laiutamise asemel. Vaja on vaid natuke mõelda ja vähem järele anda oma kergemeelsetele tunnetele, eriti otsustajatel.

Algatuseks aga, palun, valime Sõrve metsades looduse kaitsmise järjekordse Harku või Väo karjääri asemel – see lühiajaline kasu, mis neist kaevandustest eraettevõtjatele laekub ja teistele põgusaks teetäiteks laotatakse, on tuhandeid kordi väiksem sellest kasust, mida annavad meile need kakud ja karud, kes meie ümber elavad – looduse heast tervisest tulenevad hüved, mida me ei pea minema kaugele sõites või lennates mujalt otsima ning mis kogu aeg, kui neid hoida, on täiesti tasuta.

Minu isiklik unistus

Ka mina elan oma perega pealinnas, kuldse ringi valdade ja linna piiril. Kuna olen siin elanud kogu oma elu, ei tahtnud pesast välja lennates kaugele kolida. Nii ilmselt mõtlevad ka paljud kakupojad ja ilvesekutsikad.

Ma unistan sellest, et otsustajad Eestis vaataksid kaugemale oma võimust ja rahast, näeksid nende taga loodust ja vaimu kui tegelikke väärtusi. Unistan sellest, et inimesed ei näeks väärtust elada vaid linnades, et oma kätega toodetud toit ja oma kaevuvesi muutuksid taas suuremaks väärtuseks kui makstav palk.

Kõige rohkem unistan ma aga sellest, et hakkaksime taas väärtustama loodust meie linnades ja nende ümbruses. Et edukuse mõõdupuu ei oleks linna või valla eelarve ega see, kui palju on keegi suutnud ehitada-arendada, vaid see, kui palju teisi liike inimeste kõrval nendega sõbralikult koos elab, kui puhas on õhk ning kui hästi me ennast tunneme.