AK kirjanduskool ⟩ Kaugveri eluvalu paljastus pärast surma

Raimond Kaugveri romaan «Vana mees tahab koju» Foto: Internet

Raimond Kaugverit (1926–1992) võib kahtlemata pidada kirjanduslikuks andeks, kelle kohta oleks huvitav, kuid kasutu küsida, milline looja oleks temast saanud siis, kui Teine maailmasõda ja nõukogude repressioonid ei oleks oluliselt mõjutanud tema elukäiku, mõtiskleb kirjandusteadlane Eneken Laanes.

Kaugver oli romaani «Vana mees tahab koju» (1983) kirjutamise ajaks eesti armastatuim rahvakirjanik, kriitikute torinast hoolimata lugejate lemmik, sest mõtestas lobedal, aga intelligentsel viisil hilisnõukogude ühiskonna moderniseerumise ja võõrandumise probleeme. Samal ajal saatis teda kirjanikumüüt šarmantsest ja erudeeritud, mitut võõrkeelt rääkivast aumehest, kes võis suures elujanus värskelt laekunud «suure» raamatuhonorari eest takso tellida ja koos kirjanikest sõpradega mitu päeva mööda Eestimaad ringi kihutada.

Kuid selle Vorkuta vangilaagrist eluga läbi tulnud soomepoisi elu- ja loomingulugu on tagantjärele hoopis uuest küljest valgustanud pärast tema surma ilmunud tekstid, mis kirja pandud noorpõlves laagris või vahetult pärast vabanemist ja millel ei olnud nõukogude ajal mingit ilmumislootust. Silmapaistvaim neist on ehk 2020. aastal ilmunud Vorkuta kirjade kogu «Kirjad Sigridile», kus tunneme ära hilise Kaugveri «Vanast mehestki» tuttava moraaliküsimuste üle filosofeerimise tungi, aga mis kirjanduslikult on jäävama väärtusega kui Kaugveri menuromaanid.