JUHTKIRI ⟩ Meie «reliikvia» on üksindus!

Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

• Eestlaste vähesel sotsiaalsusel on ajaloolised juured.
• Inimarengu aruanne näitab vähest suhtlust lähedastega.
• Uimastid ei aita ravida vaimseid probleeme.

​Traditsiooniliselt on eestlase vaimse tervise ravi lähtunud põhimõttest, et kui ei ole surmatõbi, siis saab viinast ikka abi. Ja kui on viinast saanud tõbi, siis saab kokaiinist abi. See aeg peaks lõpuks saama läbi.

Tänases lehes on ülevaade eestlaste uimastitarvitamise trendidest ja põhjustest. Kuigi võrreldes alkoholiga on uimastitarvitajaid suhteliselt vähe, on põlvkondlikud erinevused väga suured – näiteks 16–24-aastaste hulgas tarvitab kanepit vähemalt korra kuus 21 protsenti noormeestest ja 10 protsenti neidudest.

Põhiliselt tarbitakse kanepit selleks, et leevendada stressi, depressiooni või ärevust, andmata endale aru, et uimastite tarvitamine võib vaimse tervise probleeme hoopis suurendada. Uuringud ongi näidanud, et vaimse tervise probleemide ning uimastikasutamise vahel on tugev seos.

Põhjustena on uimastite kasutust soodustavate teguritena nimetatud sotsiaalse sidususe puudumist, halbu suhteid perekonnas, alaealiste puhul ka vanemliku hoole ja vaba aja tegevuste puudumist. Niihästi uimastikasutuse kui ka vaimse tervise probleemide puhul on võtmeküsimusena nähtud enesekohaste ja vanemlike oskuste arendamist.

Sama kinnitab ka eile avalikustatud inimarengu aruanne 2023 «Vaimne tervis ja heaolu». Aruande peatoimetaja, TLÜ sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask toob esile, et vaimse tervise ravimisega tuleb tõhusalt tegeleda, kuid pearõhk peab olema vaimse tervise hoidmisel ja probleemide vältimisel. Ja ennetamisel on üks keskseid tegureid head suhted perekonnas ja kogukonnas.

Inimarengu aruanne toob esile, et eestlaste jaoks on oluliseks vaimse tervise riskiteguriks isolatsioon. Üle kolmandiku Eesti elanikest ei kohtu oma lähedastega tihemini kui korra kuus. Näiteks Hollandis on see näitaja vaid kaheksa protsenti. Kui inimesed on üksikud ja isoleeritud, siis ei ole kedagi, kes märkaks nende haavatavust ja vaimse tervise halvenemist.

Eesti vajab soojemaid suhteid lähedaste vahel, kogukonnas ja ühiskonnas. Esimene samm õiges suunas on probleemi teadvustada ja sellest rääkida. Ja mitte üksnes rääkimisega piirduda.

Suuresti on sellise elulaadi põhjused sügaval kultuuris ja ajaloos, võibolla sügavamal, kui oskame arvata. Väidetavalt on eestlastele iseloomulik hajaküla mõisnike väljamõeldis, et vähendada kontakte talupoegade vahel ja sellega rahutuste võimalust. Kuni me isolatsiooniga harjusime ja oleme hakanud seda oma rahvuslikuks eripäraks pidama.

Ka inimarengu aruanne toob eesti ühiskonna probleemidena esile solidaarsuse vähesust ja jäärapäist suhtumist, et iga inimene peab saama ja saabki oma probleemidega ise toime, mitte ei otsi iga väikse asjaga kaaskodanikelt abi.

Sellele hoiakule lisandub veel nutiajastu põhjustatud ühiskondlik killustumine ja see, et suhted on muutunud üha pinnapealsemaks, aga samas väljapoole kuvatakse ilu ja edu. Nii on tekkinud vaimse tervise jaoks üsna mürgine kokteil, millele viimastel aastatel on lisandunud veel pandeemia ning sõja põhjustatud ärevus ja äng.

Eesti vajab soojemaid suhteid lähedaste vahel, kogukonnas ja ühiskonnas, kuid sügavale juurdunud hoiakuid ei ole kindlasti kerge muuta. Esimene samm õiges suunas on probleemi teadvustada ja sellest rääkida. Ja mitte üksnes rääkimisega piirduda. Vaid kedagi kallistada.