/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2023/02/21/15152367t1h564f.jpg)
- Kaitseväe juhtkond pole vaidluses EKRE-ga rikkunud Eestis väljakujunenud suhtlemistavasid.
- Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Alar Laneman esitab oma 19. veebruari vastulauses ebatäpset infot.
- Eestis võiks enam olla riigiametite juhte, kes hoolivad oma valdkonnast rohkem kui enda karjäärist.
Viimastel nädalatel jõudu kogunud sõnasõjas EKRE poliitikutega pole kaitseväe juhtkond rikkunud ühtegi määrustikku ega head tava. Hoogsas pikaajalises vaidluses ühe erakonnaga peituvad aga ka kõrgete sõjaväelaste jaoks omad riskid, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.
Tsiviil-militaarpinged on Eestis olnud pigem tava kui erand. Üheksakümnendatel vahetati kaitseväe juhatajaid nagu sokke, ka nullindatel oli tavaks kaitseministrite ja (tollal lisaks ministrile ka presidendile allunud) kaitseväe juhatajate vaheline avalik kemplus.
2011. aastal viidi põhiseadusesse muudatus, millega kaitseväe juhataja liikus üheselt mõistetavalt vabariigi valitsuse ja kaitseministri alluvusse. See muudatus on Eesti sõjalise ja poliitilise ladviku suhteid märkimisväärselt stabiliseerinud. Üheksakümnendatel ja nullindatel käisid kaitseväe juhid teinekord otsimas vabariigi presidendi või riigikogu riigikaitsekomisjoni soosingut valitsuse plaanide vetostamiseks.
Rahvaarmee juht võib selgitada
Praegune kaitseväe juhataja kindral Martin Herem on võrreldes oma kahe eelkäijaga sõnakam, ent sõnakus oma seisukohtade kaitsmisel ei tähenda automaatselt allumatust, eriti kui sõnavahetus ei toimu poliitikuga, kelle alluv parasjagu ollakse. Mis ei tähenda, et sõnasõjad ei võiks hakata pingestama tulevast võimalikku alluvussuhet. Lääne demokraatlikus traditsioonis nähakse sõjalise tippjuhi volituste ületamise ja poliitikasse sekkumisena olukordi, kus ametisolev kõrge sõjaväelane kritiseerib ja vastustab avalikult juba vastu võetud poliitilist otsust või kui tema avaldustes ja töös ilmneb muul moel erakonnapoliitiline kallutatus.
Üheksakümnendatel ja nullindatel käisid kaitseväe juhid teinekord otsimas vabariigi presidendi või riigikogu riigikaitsekomisjoni soosingut valitsuse plaanide vetostamiseks.
/nginx/o/2023/02/21/15152369t1h3904.jpg)
Leidub ka kolmas põhjus, mille tõttu kõrgeid sõjaväelasi on tagandatud: lugupidamatus «tsivilistidest» ülemate vastu, isegi kui see väljendub hooletult valitud sõnades. Ameerika Ühendriikide kindral Stanley McChrystal pidi 2010. aastal teenistusest taanduma, kui oli teinud üleolevaid märkusi president Barack Obama kohta ajakirjale Rolling Stone. Seda olukorras, kus McChrystali töö sisule polnud midagi ette heita ja kus keegi ei kahelnud tema sõjalises pädevuses.
Seni kuni kõrge sõjaväelane piirdub konkreetsete valeväidete avaliku ümberlükkamisega, pole talle alust midagi ette heita. Kui üks erakond on otsustanud hakata levitama oma versiooni mingi eluvaldkonna arengust ning riigiasutuse juht selle versiooniga ei nõustu, siis ta peabki sellest avalikkusele teada andma. Meil on rahvaarmee ja on tervitatav, kui kaitseväe juhataja ühismeedias rahvale oma seisukohti selgitab.
Kui aga kaitseväeline juht peaks hakkama avaliku debati käigus üht või teist erakonda või poliitikut iseloomustama, tema motiive selgitama (julgeolekuvaldkonnas öeldakse selle kohta «profileerima»), siis läheneb ta keelatud – erakonnapoliitilisele – maastikule ja hakkab seda otsapidi kujundama. Hinnanguid jagavad poliitikutele ja nende motiive analüüsivad demokraatias valijad, ajakirjandus ja kohtunikud. Profileerimisega tegeleb vajadusel kaitsepolitseiamet.
Kui üks erakond on otsustanud hakata levitama oma versiooni mingi eluvaldkonna arengust ning riigiasutuse juht selle versiooniga ei nõustu, siis ta peabki sellest avalikkusele teada andma.
Kindral Martin Heremi ja kindralmajor Veiko-Vello Palmi hiljutiste avalduste mõni sõnastus on kombanud hea tava piire, just seetõttu, et on hakatud avalikkusele ühe poliitiku motiive kirjeldama. Otsest allumatust ega ka mitte komblusroima pole lääne standardite kohaselt siiski toime pandud, seda enam, et EKRE jätkab kaitseväe juhatajaga pooltõdede abil väitlemist.
19. veebruari Postimehes väidab brigaadikindral reservis Alar Laneman (EKRE), et 2020. aastal «olles enne konsulteerinud rahandusminister Martin Helmega, käisime välja idee, et lisaks kehtivas eelarvestrateegias määratud rahale võiksime investeerida lähiaastatel umbes 300 miljonit eurot, sellest 50 miljonit miiniveeskamise ja rannakaitse ning 250 miljonit keskmaa õhutõrje võimekuse loomiseks».
Pooltõed ja kontoripoliitika
Riigikogu liige Laneman moonutab üht olulist fakti: keskmaa õhutõrje hankimist nõudis EKRE riigilt tollal sama, 2020. aasta jooksul, st mõne kuuga. Rahvuskonservatiividel oli välja vaadatud isegi konkreetne tootja, kelle relvasüsteemi oleks pidanud hankima. Tegemist oli seega ettepanekuga kaitseväe juhatajale hakata sõelaga vett kandma.
/nginx/o/2023/02/21/15152370t1h8d4f.jpg)
Lisaks näeb Eestis väljakujunenud tava ette, et võimearenduste sõjalise prioriteetsuse osas lähtutakse kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest ning relvasüsteemi tarnija selgub hanke käigus, mitte poliitilises otsustuskorras. Herem tegutses seega toona väga selgelt väljakujunenud tava piires, seda enam, et EKRE rahapakkumine oli ebarealistliku ajapiiranguga. Keskmaa õhutõrje kõrval oligi tollal sõjaliselt pakilisemaid soetusvajadusi, mis 2022. aasta riigikaitse lisarahastuspakettidega lõpuks rahuldati.
Eestis lähtutakse võimearenduste sõjalise prioriteetsuse osas kaitseväe juhataja sõjalisest nõuandest ning relvasüsteemi tarnija selgub hanke käigus, mitte poliitilises otsustuskorras.
N-ö kontoripoliitika loogika kohaselt oleks kindralmajor Palmil, kes on tulevase kaitseväe juhataja ametikoha esikandidaat, kasulikum hoida madalat profiili. On sümpaatne, et meie kaitseväge juhivad inimesed, kes hoolivad valdkonnast rohkem kui enda karjäärikindlusest. Ideaalis võiks ägedad vaidlused käia meie sõjalise kaitse tuleviku pärast, mis kardetavasti saab olema erakordselt huvitav.