Katrin Laur ⟩ Kõik keisri hullud

Katrin Laur Foto: Kuvatõmmis ERRi videost

Kirjanik ja filmirežissöör Katrin Laur pälvis raamatu «Tunnistaja» eest Jaan Krossi kirjandusauhinna. Selle puhul avaldab Postimees Katrin Lauri tänukõne, mille autor pidas auhinna kättesaamisel. 

Jaan Kross sündis 1920. aastal. Mina 1955. Jaan Kross värskelt iseseisvas Eesti Vabariigis, mina reaalselt Nõukogude Eestis, mentaalselt aga sellessamas Eesti Vabariigis. Ma lasteaias ei käinud, olin vanaemaga kodus ja suvel maal. Vanemate juttudest teadsin, et seal, kus nad töötasid, ühes teises maailmas kui see, kus mina vanaemaga elasin, näiteks isa töökohas haiglas, on ka venelasi. See pidi olema mitu aastat enne kooli algust, kui ma otsustasin natuke vene keelt õppida. Seda, et üldse on erinevaid keeli, polnud ma veel kogenud. Ema ja isa ei võtnud mind ilmselt kuulda, võibolla ütlesid, et keele õppimine nii kiiresti ei käi. Aga onu Harri, kes elas Põltsamaal ja käis vahel Tallinnas ja armastas nalja teha ja napsu võtta, õpetas mulle ühe venekeelse sõna: turak. Ma vist teadsin ka, mida see tähendab, küllap ma küsisin. Ma tegin plangu sees oleva hoovivärava lahti, see avanes Kaasani kiriku esisele platsile, hüüdsin «Turak!» ja lõin värava uuesti kinni. Vaevalt ma julgesin vaatama jääda, kas tänaval kedagi oli.

Ma teadsin juba siis, et Eesti oli enne vaba ja nüüd enam ei ole. Kui kooli läksin, ütles isa, et koolis õpetajad valetavad. Valetavad sellepärast, et peab. Ma sündisin sel kevadel, kui vanemad ülikooli lõpetasid, nad olid noored ja oma eluga ametis, nad ei tulnud selle peale, et lapsele peaks midagi rääkimata jätma, et nii oleks tal kergem. Õpetajad valetavad, sest nad ei tohi tõtt rääkida. Ei ole meeles, et see mind traumeerinud oleks, pigem olin sellest juba varem aru saanud. Kui mina sündisin, oli Stalin kaks aastat surnud.