:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2023/02/03/15117512t1hc86d.jpg)
Putin agiteeris Venemaa ladvikut sõda jätkama, võtab politoloog Toomas Alatalu Putini kõne kokku.
Arvata on, et lääne ja demokraatlike riikide ladvikus loodeti Vladimir Putini läkitusest Venemaa riigiduumale kuulda mingitki valmidust sõda lõpetada. Tema loodetud välksõjast ei tulnud ju midagi välja ja otse öeldes on Koljat hoopis Taavetilt parajalt kolki saanud.
Üks vale teise otsa
Tõe väiksemagi tunnistamise asemel algas kõne traditsiooniliseks saanud valede serveerimisega: Krimmi poolsaare vallutamine ja vägede sisseviimine Donbassi veebruaris 2014 jäeti lihtsalt mainimata ja räägiti sellest, kuidas hoopis Ukraina olla alustanud 8-aastast sõda ja Venemaa tegeleb üksnes oma ajalooliste maade kaitsmisega. Seda võtet on Kremli valitsejad kasutanud ka kõigi eelmiste naabrite kallale mineku selgitamisel pärast 1939. aastat, nii Poola, Soome, Ungari, Tšehhoslovakkia, Afganistani, Moldova kui ka Gruusia puhul.
Pärast sündmuste alguspunkti mahavaikimist järgnes kõnes samuti harjumuspäraseks saanud tiraad USA vastu koos viimase peetud sõdade ja baaside nimelise mainimisega. Ikka põhimõttel «mitte meie, vaid nemad!».
Seejärel pajatas Putin pikalt ja oskuslikult arve valides Venemaa majandusseisust ja kohanemisest «pöördumatute muutuste ajal maailmas». Selle käigus näidati koht kätte ka natsionaalreeturitele, kes muutsid kodumaal kokkuvarastatu välismaal asuvateks villadeks ja jahtideks, mida nüüd ebasõbralikud valitsused natsionaliseerivad. Mõistagi teenis koduvaenlaste paljastamine suure aplausi.
Järgmisena tänas Putin Donbassi elanikke, et «oleme jälle koos», ja lõpetas kõne pildi maalimisega sellest, kuidas terve elanikkond elab kaasa rindel toimuvale. Huvitav oli, et Putini kuulajaskond taipas(?) seda mitmeminutilist juttu kuulata püsti seistes.
Kõlas ka midagi päris uut välispoliitikas
Üsna kõne alguses kinnitas Putin, et Venemaad pole võimalik lahinguväljal võita (lihtne vastuküsimus: mis siis Hersonis eelmise aasta novembris toimus?). Ent relvastusest räägiti pikemalt, just tuumarelvadest, tuumariikidest, valmisolekust uuteks tuumakatsetusteks ning siis tuligi sõnum: Venemaa peatab strateegilise ründerelvastuse piiramise leppe täitmise.
Järgnes kiire täpsustus: ei lõpeta, vaid peatab ehk pakuti välja üks valdkond, kus tuleks loogiliselt kõnelusi alustada. Ehk siis alustagem suurelt, kuna Ukraina olla kohaliku konflikti ülemaailmseks vastasseisuks teinud!
Mõistagi oodati välismaal ja eriti Ukrainas sellest kõnest enamat. Ikkagi esinemine kogu Venemaa ladvikule. Suuri üldistusi jagus: Putin kinnitas, et Venemaa on omaette tsivilisatsioon ja jätkatakse minekut mööda oma valitud rada, kuhu mitmed lääne väärtused üldse ei sobigi. Jätkatakse ka sõdimist selle nimel.
Sõdimise silmatorkav pisendamine koos oma armee sõdimise kauniks rääkimisega ei muutnud üldmuljet: kõne tervikuna oli hämmastavalt ümmargune. Kui võtta aga nii, et maailma võimsuselt teisel armeel pole aasta pärast enda algatatud agressiooni põhjust oma võitudest kilgata – Vene armees on aga iga tähtpäev kuldsete sõnadega kirjas –, siis enamat ei saanud ju isegi Putinilt loota.