Indrek Tenno ⟩ Umbkeelsete taksojuhtide piinad tuleks ühemõtteliselt lõpetada

Bolt takso. Foto: Sander Ilvest

• Eestis peab takso klient oskama vene ja/või inglise keelt.
• Eesti keele oskus pole tarvilik, sellest ei piisa.
• Kaubandus-tööstuskoda probleemi ei näe.

Minu jaoks kujunes umbkeelsete taksojuhtidega sõitmisest kirjutamine möödapääsmatuks, kui hiinlanna Ma Yutao jäi möödunud aasta 9. detsembril umbkeelse taksojuhi tõttu maha Tallinna-Helsingi praamist, kirjutab teoloog ja ettevõtja Indrek Tenno.

Tartust rongiga tulnud Yutaol oleks olnud praamile jõudmiseks aega piisavalt, aga sõjapõgenik Bohdan ei tundnud piisavalt ei linna ega teda juhatavat GPS-seadeldist, ning kliendi ja teenindaja omavaheline suhtlusvõimalus oli null. Aeg kulus ära asjatule tiirutamisele ning Yutao jõudis sadamasse alles siis, kui uksed praamile pääsemiseks olid juba suletud.

Juhtus see, mis oli praegustest seadustest ja mentaliteedist tulenevalt eos sisse programmeeritud: kui umbkeelne taksojuht ei suuda kriisiolukorras kliendist aru saada, juhtubki aeg-ajalt olukordi, mis lõpevad kaose ja katastroofiga.

Yutao on elanud Eestis kaks aastat ning räägib eesti keelt hästi. Bohdan seevastu ei mõistnud isegi sõnakestki inglise keelt, mis oleks ka olukorda lahendada võimaldanud.

Kui umbkeelne taksojuht ei suuda kriisiolukorras kliendist aru saada, juhtubki olukordi, mis lõpevad kaose ja katastroofiga.

Olen ise alalõpmata Tallinnas sõitnud umbkeelsete taksojuhtidega, kellest mõni oskab vaid vene, mõni vaid inglise keelt, aga Yutao paraku vene keelt ei osanud.

Juhtumi põhjal oli kokkuvõtvalt selge, et Eestis on taksoteenuse edukaks tarbimiseks praegu eestlasel vaja osata kahte võõrkeelt (eesti keelt klient oskama ei peagi). Sest Bolti kaudu tellides ei ole eelnevalt selge, kas saabub inglise umbkeelne või vene umbkeelne juht. Lausa õnnetulv tabab siis, kui juht ei olegi eesti keele osas kurttumm – loosiratas annab vahel ka sellise sõidu.

Peale juhtumit saatsin avalduse keeleametile, tegin Facebooki postituse, kirjutasin kaebuse Boltile, võtsin otse ühendust ühe ministriga ja helistasin Eesti Kaubandus-Tööstuskoja valvenumbril. Nimelt oli haridusministeerium hiljuti välja töötanud ja asjaomastele huvigruppidele tutvumiseks esitanud eelnõu, mis otsustavalt soovis muuta praegust kivina kuristikku kukkuvat eesti keele seisundit avalikus ruumis. Muu hulgas sooviti (uuesti) sisse viia taksojuhtidele B1-taseme keeleoskuse nõue ning vastava tõendi omamine enne taksojuhi õiguste saamist.

Olin ettevõtjana veidi enne Yutao lugu saanud koja kirjalikud seisukohad, mis olid eelnõu suhtes tõrjuvad. Eri põhjustel lükati tagasi audioreklaamides (näiteks kaubanduskeskustes) eesti keele mahu suurendamine, digiplatvormide kaudu töötajate keeleoskuse parandamise vajadus ja ka taksojuhtide eesti keele oskamise nõue.

Kokkuvõttes on koda seisukohal, et … platvormi vahendusel on teenuse osutamine võimalik ka ilma täiendava suhtluseta töötaja ja kliendi vahel. Näiteks platvormi vahendusel tellitud takso puhul ei ole üldreeglina vajalik suhtlus kliendi ja taksojuhi vahel. Ja kui erandolukordades tekib suhtlemise vajadus ning inimesed ei saa üksteisest aru, siis on võimalik kasutada tehnilisi abivahendeid, näiteks Google'i tõlke abi.

Eestis on taksoteenuse edukaks tarbimiseks praegu eestlasel vaja osata kahte võõrkeelt (eesti keelt klient oskama ei peagi), sest Bolti kaudu tellides ei ole eelnevalt selge, kas saabub inglise umbkeelne või vene umbkeelne juht.

Koda leiab ka, et probleemi ulatus jääb ebaselgeks, mis on üllatav väide, sest probleem lausa karjub näkku. Vestluses koja juristiga jäi kõlama mõte, et arvestada tuleb eri huvigruppidega ja probleem on siiski marginaalne. Yutaoga toimunu liigituvat üksikjuhtumite alla. Seega on võetud seisukoht, et laastud võivad puude tegemisel lennata.

Minu arusaamine Eesti seadusmõttest, et eestikeelne teenindus peab olema tagatud alati ja ma ei pea selleks kasutama tõlkeabiprogramme, on koja seisukohaga seega vastuolus. Igatahes lükkab Yutao näide ümber väite, et taksojuhiga ei olegi vaja suhelda.

Boltiga suhtlemine on muudetud äärmiselt keeruliseks ning see sisuliselt ebaõnnestus. Järgmise sammuna vaatlesin keeleametilt saadud vastuseid ja sel teemal Ilmar Tomuski välja öeldut ajakirjanduses. Olukord ei ole ühemõtteliselt selge. Minu Facebooki postitust kommenteeris ka üks riigikogu liige, kes ütles, et ta ei vaidle, et asi on käest ära. Aga kuna taksojuhtide puhul kehtib eesti keele B1-tasemel oskamise nõue, siis pole küsimus mitte seaduses, vaid järelevalves.

8. jaanuaril mulle saadetud vastuses kirjutab keeleameti vaneminspektor, et taksojuhti on teavitatud keeleseadusega taksojuhtidele kehtestatud eesti keele oskuse nõudest B1- tasemel ning vajadusest sooritada vastav eksam. Minu täpsustavale küsimusele, kes siis peaks teostama selles olukorras järelevalvet, vastab vaneminspektor 18. jaanuaril, et keeleoskust saavad nemad kontrollida alles nendele saabunud kaebuste menetlemise käigus. Ehk eesliinile on lükatud inimesed, kelle närv on sedavõrd püsti, et nad kirjutavad lõpuks kaebuse. Teiste sõnadega: kontrolli taksojuhtide keeleoskuse üle teostavad tundliku kodanikunärviga eestlased argielu käigus.

On võetud seisukoht, et laastud võivad puude tegemisel lennata.

Samast kirjast sain teada, et riigikogu muutis 2016. aasta märtsis ühistranspordiseadust ja võttis sellest välja taksojuhi eesti keele oskust ja selle tõendamist kohustavad sätted. Nii võivad hakata taksoteenust pakkuma ka need, kes eesti keelt ei oska. Taksojuhtide peale laekunud kaebuste lahendamine on aeganõudev, sest teenust osutavad juhuslikud, töölepinguta isikud, kellel puudub seos teenust osutava taksofirma ja sõiduki omanikuga.

Samas kirjas allpool kordab vaneminspektor aga taas üle, et sõjapõgenikule on selgitatud taksojuhtidele kehtestatud B1-taseme eesti keele oskuse ja tasemeeksami sooritamise nõuet, samuti on talle tutvustatud keeleõppevõimalusi ja antud soovitusi taksojuhi tööks esmavajaliku sõnavara omandamiseks. Ehk siis samal ajal on kusagil ikkagi see nõue olemas, aga samaaegselt on see nõue ka tühistatud. Lisaks on kontroll keeleoskuse üle jäetud laekuvate kaebuste kanda ning taksojuhte tabada ja vaibale kutsuda on keeruline. Olukord on skisofreeniline ja vägagi keeruline on kliendil sellises olukorras tajuda enda õigusi.

Keeleameti juht Ilmar Tomusk on möödunud aasta 21. novembril öelnud ERRile, et kui taksoteenuse osutamisel või paki kohale toimetamisel ei tekiks ühtegi takistust, kui kõik sujuks ludinal [poleks seadusemuudatust vaja], kuid alati tekib mingeid probleeme ja siis on vaja rääkida. Selleks rääkimiseks piisab taksojuhtidele B1-tasemest, aga kulleritele tõenäoliselt veelgi madalamast tasemest.

Yutao juhtum ongi üks nendest, millele täiesti õigustatult viitab keeleameti juht. Ka Tomusk näeb vajadust 2016. aasta seadusemuudatus tagasi pöörata: kui see nõue kehtis, käis keeleametist läbi sadu kui mitte tuhandeid taksojuhte, kellele tegime ettekirjutuse. Nad õppisid keele ära ja said oma B1 oskuse kätte. Praegu peaksime eelkontrolli taastama, sest see on suur probleem.

Kontrolli taksojuhtide keeleoskuse üle teostavad tundliku kodanikunärviga eestlased argielu käigus.

On ka juhtumeid olnud, kus taksojuhi suhtumine Eesti riiki on olnud negatiivne. See on ka turvalisusega seotud küsimus: juht peab saama aru teekorralduse sõnumitest. Tomuskil on õigus, kui ta juhib tähelepanu, et … tarbijal on õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele vaatamata sellele, et olukord tööturul on kümne aasta taguse ajaga võrreldes oluliselt muutunud.

Ta selgitab samas probleemi olemust: kuigi on olemas keeleseaduse alusel antud valitsuse määrus 2011. aastast, et tööandja peab tagama töötaja eesti keele oskuse nõutaval tasemel, puutume nüüdseks kokku tööturuga, kus on raske tuvastada, kes on tööandja. Näiteks Bolt pakub vaid platvormi ega tea inimestest, kes taksot päriselus juhivad, suurt midagi. Ehk kuigi taksojuht peab keelt oskama, ei suudeta selle nõude päriselus toimimist tagada.

Ja ikkagi – kui 2016. aastal on riigikogu selle nõude kõrvaldanud, miks siis taksojuht keelt peab oskama? Kirjutas ju vaneminspektor selgesõnaliselt, et välja võeti nii eesti keele oskust kui ka selle tõendamist kohustavad sätted. Mis siis ikkagi on tõde?

10. oktoobril 1988. aastal kirjutasin Vene sõjaväest oma tollasele tüdrukule Eestisse: Viimasel ajal on siin tekkinud mitmeid rahvusküsimusealaseid vaidlusi. Ühel õhtul püüdsin pool tundi selgeks teha, et rahvuskultuur ja -keel on lahutamatud, et rahvuskultuuri aluseks ongi rahvuskeel, et ilma keeleta kaob rahvus ja hääbub kultuur. Aga eks püüa sovetile selgeks teha, et ta ei ole tatari rahvuskultuuri osa, tundmata nende traditsioone, mõistmata keelt jne. Avaldati arvamust, et tatari rahvuskultuuri saab panuse anda sellega, et elatakse Tatarimaal. Ja nii ma jäingi natsionalismis süüdi …

Kuigi taksojuht peab keelt oskama, ei suudeta selle nõude päriselus toimimist tagada.

Olen kindel, et ühtses teeninduskeele ruumis kaoksid lisaks kliendi kimbatusele ka umbkeelsete taksojuhtide sisemised piinad. Sõidud oleksid rõõmsad ja juttu jätkuks. Filipiinidel on lausa selliseid rikšasid, kus saab kõrvalistmel sõita seljaga sõidu suunas, et juhiga mõnusalt suhelda. Uus arvamus, et taksojuhiga polegi vaja rääkida, on õõvastav ja madal. Aga paraku, kui seda üksmeele puudumist vaid ees ei oleks …

Yutao on korduvalt öelnud, et eestlased on ise süüdi, et paljud keelt ei oska. Kõrvaltvaatajat võiks kuulata. Kui kõik mitmes keeles ette nämmutada, puudub keeleõppeks sageli vähimgi ajend, rääkimata otsesest vajadusest. Eilegi nägin Yutaod köögilaua taga pead vangutamas, kui oli saabunud järjekordne kaubandusketi müügireklaam. Kakskeelne muidugi. Ei hakanud talle ütlema, et meil on huvigrupid ja oskame Google'it kasutada. Ja üleüldse, et me oleme nii nunnud.