Kristi Raik ⟩ Eesti välispoliitika ees seisavad eksistentsiaalsed ülesanded

Kristi Raik Foto: Icds

Pea aasta kestnud täiemahuline sõda Ukrainas on ühendanud Euroopat ja lääneriike, kuid ei ole ühendanud maailma, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asedirektor Kristi Raik.

Eesti ja teiste lääneriikide jutupunktide hulka kuulub visalt väide, et aidates Ukrainal sõda võita, kaitseme reeglitel põhinevat maailmakorda. Nii olen ka ise argumenteerinud, ent jälgides nn globaalse lõuna vaateid Venemaa-Ukraina sõjale, olen hakanud selles väites üha enam kahtlema. See liberaalne maailmakord (ja olgu märgitud, et rahvusvahelises poliitikas tähendab liberalism eelkõige reeglitel ja kokkulepetel, mitte jõul põhinevat korda), mille õitseaeg oli külma sõja järgsel perioodil, on paljuski juba lagunenud. Asemele on tekkinud multipolaarne ehk mitmepooluseline maailm, mille jõukeskustevaheline võitlus ei lõpe ka Ukraina võidu puhul.

Küll aga määrab Ukraina sõja lõpp ära selle, kas Euroopas säilib reeglitel põhinev julgeolekukorraldus. Kui Venemaa peaks Ukraina sõja kas või osaliselt võitma, siis jätkab ta Euroopa julgeoleku radikaalset ümberkorraldamist vastavalt oma nägemusele, hävitades väiksemate riikide suveräänsuse ja püüdes allutada naabreid oma mõjusfääri. Ukraina võidu puhul on lootust, et USA ja Euroopa suudavad ka edaspidi kaitsta NATO-le ja ELile toetuvat transatlantilist julgeolekuarhitektuuri, mis ei hõlma Venemaad ning suudab Vene ohule vastu seista. Seega on Ukraina võit Eesti jaoks eksistentsiaalne huvi ja lähiaastate välispoliitika esmane eesmärk.