Kristi Raik ⟩ Eesti välispoliitika ees seisavad eksistentsiaalsed ülesanded

Kristi Raik Foto: Icds

• Liberaalne maailmakord on paljuski lagunenud.
• Venemaa on Euroopa julgeolekukorrast lahti öelnud.
• Mitmepooluselises maailmas asetub lääs rohkem kaitsepositsioonile.

Pea aasta kestnud täiemahuline sõda Ukrainas on ühendanud Euroopat ja lääneriike, kuid ei ole ühendanud maailma, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asedirektor Kristi Raik.

Eesti ja teiste lääneriikide jutupunktide hulka kuulub visalt väide, et aidates Ukrainal sõda võita, kaitseme reeglitel põhinevat maailmakorda. Nii olen ka ise argumenteerinud, ent jälgides nn globaalse lõuna vaateid Venemaa-Ukraina sõjale, olen hakanud selles väites üha enam kahtlema. See liberaalne maailmakord (ja olgu märgitud, et rahvusvahelises poliitikas tähendab liberalism eelkõige reeglitel ja kokkulepetel, mitte jõul põhinevat korda), mille õitseaeg oli külma sõja järgsel perioodil, on paljuski juba lagunenud. Asemele on tekkinud multipolaarne ehk mitmepooluseline maailm, mille jõukeskustevaheline võitlus ei lõpe ka Ukraina võidu puhul.

Küll aga määrab Ukraina sõja lõpp ära selle, kas Euroopas säilib reeglitel põhinev julgeolekukorraldus. Kui Venemaa peaks Ukraina sõja kas või osaliselt võitma, siis jätkab ta Euroopa julgeoleku radikaalset ümberkorraldamist vastavalt oma nägemusele, hävitades väiksemate riikide suveräänsuse ja püüdes allutada naabreid oma mõjusfääri. Ukraina võidu puhul on lootust, et USA ja Euroopa suudavad ka edaspidi kaitsta NATO-le ja ELile toetuvat transatlantilist julgeolekuarhitektuuri, mis ei hõlma Venemaad ning suudab Vene ohule vastu seista. Seega on Ukraina võit Eesti jaoks eksistentsiaalne huvi ja lähiaastate välispoliitika esmane eesmärk.

Võitlus maailmakorra üle

Sellega ongi kõige olulisem öeldud, kuid tulgem hetkeks tagasi maailmakorra juurde. ÜRO-l põhinev kogu maailma hõlmav julgeolekukord loodi Teise maailmasõja varemetele. ÜRO põhikiri pani paika rea õilsaid reegleid, kuid nagu me Eestis väga hästi teame, ei kehtinud need tegelikkuses külma sõja ajal kaugeltki kogu maailmas. ÜRO-l puudusid ja puuduvad tänaseni mehhanismid, millega oma põhikirja jõustada, eriti kui rikkuja on üks julgeolekunõukogu viiest alalisest liikmest. Sestap ka ÜRO hambutu reaktsioon Venemaa sõjale Ukrainas, mis on kahtlusteta ÜRO põhikirja kesksete reeglite räige rikkumine.

Külma sõja ajal hoidis Nõukogude Liit vägivaldselt poolt Euroopat oma mõjusfääris ja maailmakord põhines kapitalistliku lääne ja kommunistliku ida vahelisel vastandumisel, millele ÜRO moodustas hapra ühise raamistiku. Lääneriigid omavahel tugevdasid reeglitel põhinevat korda, luues organisatsioone nagu NATO ja EL, mis põhinesid demokraatia, õigusriigi ja avatud majanduse põhimõtetel. Seda korda kaitsti Nõukogude Liidu eest ohjeldamise (containment) ja (tuuma)heidutuse poliitika abil. Moskva rajas oma konkureerivad organisatsioonid eesotsas Varssavi leppe ja Comeconiga.

Koos külma sõja lõpuga kadus vajadus Venemaa ohjeldamiseks ja mõnda aega paistis, et ka Venemaa soovib liituda laieneva lääneliku, demokraatial ja reeglitel põhineva julgeolekukorraga. Läks aga nii, et Venemaa ei võtnud omaks külma sõja järgset Euroopa julgeolekukorraldust, mis kehtestas lõpuks ometi ka Kesk- ja Ida-Euroopas ÜRO põhikirja ja hilisemate OSCE dokumentide kesksed põhimõtted riikide suveräänsusest ja enesemääramisõigusest. Venemaal ei õnnestunud luua ei demokraatiat oma riigis ega postimperialistlikku, reeglitel ja kokkulepetel põhinevat suhet naaberriikidega. Lääneriikidel võttis väga kaua aega, enne kui nad olid valmis seda tunnistama. Vaatamata kahtlustele, mida tekitasid Venemaa-Gruusia sõda, Krimmi annekteerimine ja sõda Donbassis, elas läänes edasi usk ühise julgeolekukorralduse ehitamisse Venemaaga läbi dialoogi ja koostöö. See usk purunes alles 24. veebruaril 2022 ja sedagi ajutiselt; näiteks rääkis Saksamaa liidukantsler Olaf Scholz möödunud aasta lõpus lootusest nn vana hea korra juurde naasta.

Venemaal ei õnnestunud luua ei demokraatiat oma riigis ega postimperialistlikku, reeglitel ja kokkulepetel põhinevat suhet naaberriikidega.

Tänaseks on siiski selge, et Venemaa on Euroopa külma sõja järgsest julgeolekukorrast lahti öelnud ja ka väga selgelt väljendanud oma nägemust uuest arhitektuurist, mida ta püüab jõuga kehtestada. Venemaast on saanud peamine, nii NATOs kui ELis selgelt tunnustatud oht Euroopa julgeolekule. See uus selgus meie liitlaste hulgas on Eesti jaoks ülimalt oluline saavutus.

Ent globaalselt on kõige suurem oht USA juhtimisel loodud reeglitel põhinevale maailmakorrale Hiina, kes paljuski jagab Venemaa nägemust uuest mitmepooluselisest maailmast. Oleme taas külma sõja laadses olukorras, kus mingid ühised reeglid on justkui paigas, kuid kehtivad valikuliselt ja suurriikidel nendest tegelikult ühist arusaama ei ole. Külma sõja aegse kahevõitlusega võrreldes on pilt mitmekesisem, kuigi kaks peamist rivaali on USA koos oma liitlastega Euroopas ning Hiina, kes on üha sügavamas partnerluses Venemaaga. Viimastel on ühine eesmärk hävitada USA globaalne juhtroll, kehtestada suurriikide mõjusfäärid ja legitimeerida autoritaarne ühiskonnamudel.

Lisaks suurriikidele on maailmas terve rida vähem suuri riike, kes ei soovi ei USA ja Hiina ega Euroopa ja Venemaa vahelises võitluses poolt valida, sh India, Brasiilia ja ka Türgi, kes on küll USA liitlane NATOs, kuid hoiab võimalikult sõltumatut positsiooni Ukraina sõjas. Tõenäoliselt ei saa nendest riikidest kindlat liitlast ei läänele ega idale, kuigi nii USA ja Euroopa kui ka Hiina ja Venemaa teevad jõupingutusi nn globaalse lõuna mõjutamiseks ja hõlmamiseks.

Ühtsem lääs

Sellises mitmepooluselises maailmas asetub lääs paratamatult rohkem kaitsepositsioonile. Külma sõja järgsele perioodile omane usk lääneliku ühiskonnamudeli levimisse üle maailma on kadunud. Oma väärtuste globaalse ekspordi asemel tuleb keskenduda nende kaitsmisele. Just seda lääs Ukrainas teeb ja on sealjuures sõja tagajärjel muutunud märksa ühtsemaks. Eesti välispoliitika keskmes on pidev töö selle ühtsuse säilitamise nimel, mis toimub esmajoones läbi NATO ja ELi. Ühtlasi tuleb pidevalt kujundada lääne seisukohti ja poliitikaid nii, et need vastaksid võimalikult hästi meiesuguse väikese piiririigi huvidele. Ukraina sõja vältel on Eesti seda tööd märkimisväärselt edukalt teinud, kuid järgnevatel aastatel ei muutu lääne ühtsuse säilitamine sugugi lihtsamaks, pigem vastupidi.

Üks Ukraina sõja mõjusid on see, et USA asendamatu roll Euroopa julgeoleku tagamisel on nüüd kõigile ilmnähtav ja aruteludesse Euroopa strateegilisest autonoomiast on tekkinud uut realismi. Eestil tuleb edasi pingutada selle nimel, et tugevdada NATO kaitsehoiakut idatiival, et Euroopa riigid tegeleksid kiirelt oma kaitsevõimekuse parandamisega ja et USA kohalolek Euroopas säiliks võimalikult tugevana. Samas tuleb valmis olla muutusteks USA sisepoliitikas, mis muudavad selle ülesande märksa raskemaks. Samuti tuleb aktiivselt edasi toetada ELi uut geopoliitilist hoiakut ja rakendada maksimaalselt ELi käsutuses olevaid vahendeid Ukraina toetamiseks ja Venemaa nõrgestamiseks.

Eesti välispoliitika keskmes on pidev töö lääne ühtsuse säilitamise nimel, mis toimub esmajoones läbi NATO ja ELi.

Sõda Ukrainas võib kesta veel pikalt ja selle hind kasvab iga päevaga. Kui relvad vaikivad ja jõutakse läbirääkimisteni, on oht, et kerkivad esile lääneriikide erinevad ootused ja lootused Venemaa, Ukraina ja Euroopa julgeoleku tuleviku osas.

Ukraina sõjaline võit on Eesti ja ilmselt üha enam kogu lääne jaoks selge eesmärk, kuid järgmine valitsus peab kohe vaatama sellest kaugemale. Võidule peab järgnema kestlik rahu, mille eelduseks on usutavad tagatised Ukraina julgeolekule, toetus Ukraina ülesehitamisele ja Vene sõjakuritegude karistamine. Kõige tugevam moodus rahu kindlustamiseks on Ukraina liitumine NATO ja ELiga, kuid sinnamaale jõudmine (eriti ELi puhul) võtab aega ja eeldab suuri jõupingutusi nii Ukrainalt kui ka tema sõpradelt. Nii NATO kui ka ELi laienemine Ukrainasse tekitab meie lääneliitlaste hulgas palju kõhklusi ja muresid, millele tuleb lahendusi leida.

Venemaa, mis ei kao

Venemaa tulevik on Eesti julgeoleku jaoks ühtaegu kõige ebastabiilsem ja kõige püsivam muutuja. Kõige ebastabiilsem, kuna Venemaa järgnevate aastate arenguid on võimatu ette näha, kuid varem või hiljem on seal oodata suuri sisemisi raputusi, mis kindlasti mõjutavad ka naaberriike. Kõige püsivam, kuna Venemaa jääb igal juhul suurimaks ohuks Eesti julgeolekule. Lääneriikide suutlikkus Venemaa sisearenguid mõjutada on väga piiratud. Sanktsioonidel on kaudne ja Venemaad pikaajaliselt nõrgestav mõju, kuid sanktsioonid ei määra seda, millise kuju võtab Venemaa poliitiline süsteem peale Putinit.

Suure tõenäosusega saab see kuju olema tuttavalt imperialistlik ja autoritaarne. Ei ole põhjust oodata, et Putini-järgse Venemaa suunda mõjutaks oluliselt praegune nn demokraatlik opositsioon, kelle toetamisega seondub lääneriikides kohati ebarealistlikke illusioone. Eesti kaine pilk Venemaale ja sealt lähtuvatele ohtudele on tõusnud läänes viimase aasta jooksul kõrgesse hinda. Et see oleks nii ka edaspidi, nõuab jätkuvat tööd.

Äsja lõppenud Müncheni julgeolekukonverentsil kordus sõnum, et Ukraina sõda on probleem kogu maailma jaoks. Nii ongi, kuid kõige suurem probleem on see sõda siiski nende riikide jaoks, keda Venemaa tahab oma mõjusfääri allutada. Suur probleem on see ka kogu Euroopa ja USA, ELi ja NATO jaoks. Kindlasti on vaja globaalse lõuna riikidele väsimatult selgitada, kuidas Venemaa imperialistlik sõda nõrgestab ka nende heaolu ja julgeolekut. Veelgi vajalikum on siiski hoida lääneriikide fookust Ukraina toetamisel ning meie enda julgeoleku ja selle alustalade – NATO ja ELi, ühiste väärtuste ja põhimõtete – kaitsmisel. Selles osas peaksid Eesti järgmise valitsuse ülesanded olema väga selged.

Lõpetuseks tahaks naiivselt soovida, et Eesti julgeolek ei oleks sisepoliitiliste rünnakute tööriist, vaid et kõik poliitilised jõud pingutaksid välis- ja julgeolekupoliitilise konsensuse nimel, mis on väiksele piiririigile eluliselt vajalik. Konsensuse tahtlik lõhkumine teenib vaenlase huve.