Gümnaasiumiõpikud.

FOTO: Margus Ansu

Haridusminister Jaak Aaviksoo idee tõsta õpikute arvelt pedagoogide palka ei ole adekvaatne, leiab Avita kirjastuse peatoimetaja Ly Kriiska oma arvamusloos. Kas järgmisena ootab õpetajaid ees kohustus ise koolimaja seinu värvida ning porgandeid kasvatama asuda?

Härra haridusministri idee hoida kokku uhkete õpikute pealt on kindlasti ainulaadne. Kuna õpetajate palgatõusu protsendiks on pakutud 4, siis võib järeldada, et ka vähem uhkeid õpikuid pole mõtet oodata.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvi 20 järgi peab kool võimaldama põhiharidust omandaval õpilasel kasutada tasuta vähemalt kooli õppekava läbimiseks vajalikke õpikuid, tööraamatuid, töövihikuid jne. See jääb nüüdsest seega kooli, see tähendab loomulikult õpetaja kanda.

Olukorras, kus õpetajate nädalakoormus ületab niigi terve mõistuse piiri, ei tundu see idee just kõige kaalutletum olevat. Palgatõusuks saadava 19 euro eest tuleb õpetajal koostada-kirjutada tekstid, maksta kasutatud kirjanduse, fotode ja illustratsioonide autoriõigusi, retsenseerida (seda nõuab ministri enda määrus), paljundada (sest meie andmetel ei ole veel kõikides koolides kõikidel laudadel ja koolikottides arvuteid) jne.

(Alati saab muidugi ka nõuda, et õpetaja joonistaks, luuletaks ja pildistaks kõik ise, kuid siis tuleks muuta riiklikku õppekava.)

Kui härra minister tegi aga arvutusvea ja arvab, et vähem uhked õpikud võiksid siiski olla, siis peame teda kurvastama, sest värvitrüki kõrge hind jääb eelmisse sajandisse, raamatute (sh õpikute) olulisim komponent on sisu. Seega jääks palgatõus alla 1 euro kuus.

Õpikute hinda saaks muidugi vähendada ka suurte tiraažidega, siis peaks aga välja andma kas üleriigilise sünnitamiskohustuse (esimeses järjekorras kõik õpetajad) või looma riikliku (st valitsusmeelse) õpikukirjastuse, mille kaudu valitsusel oleks alati võimalik propageerida omi ideid.

Eelöeldule tuginedes pakume härra ministrile kaalumiseks veel mõned kokkuhoiukohad.

Investeeringud kooliremonti ja inventari võiks suunata õpetajate palkadesse, õpetajad võiksid ise ka seinu värvida («neil aega küll»). Ka porgandid ja kartulid võiksid õpetajad ise kasvatada, saaks osa tasuta toidu summadest palgatõusuks suunata…

Hea tahtmise korral leiab analoogseid mõtteid hariduseelarvest veel. Peaasi, et keegi aru ei saaks, et haridusministeeriumi välja töötatud rahastamissüsteem lonkab mõlemat jalga, ning see ongi põhjustanud talumatult kuluka koolivõrgu.