Juhtkiri ⟩ München kinnitas, et Eestil ei ole valikut

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Venemaa sõda Ukrainaga on muutunud tasapisi kahe süsteemi eksistentsiaalseks vastasseisuks.
• Lääneliitlastele tähendab see vajadust suurendada oma kaitsekulutusi.
• Hiina rahuplaan ei pruugi aga olla muud kui taktikaline pettemanööver.

Äsja lõppenud Müncheni julgeolekukonverentsi kohta on öelnud osalejad, et vaatamata tavapärasele ja rutiinsele kulgemisele oli õhus tajutav millegi halva eelaimdus. Eesti jaoks on just see konverentsi kõige kaalukam järeldus.

Tänast Münchenit võrreldi 1938. aasta Müncheniga, kus Sudeedimaa loovutati Hitlerile lootuses, et nii välditakse uue suure sõja puhkemist. Võrdlus 1938. aasta Müncheniga võib olla õigustatud halvaendelisuse poolest, kuid kindlasti mitte lääneriikide järeleandlikkuse poolest.

Järeleandlikkuse meeleolud on jäänud aastatagusesse aega, mil diplomaatilistes kanalites soovitati Zelenskõile anda Venemaa nõudmistele järele ja loobuda Ukraina NATO-kursist. Kuid Ukraina jäi endale kindlaks ja Zelenskõi vastas pärast Venemaa äkkrünnakut, et ta ei vaja küüti, vaid rohkem relvi ja laskemoona. Seda soovi on ta korranud seejärel praktiliselt igal nädalal kogu selle sõja-aasta jooksul.

Samm-sammult on Lääne reaalne sõjaline abi Ukrainale kasvanud, ja kasvanud sedavõrd, et Ukraina laskemoonavajadus hakkab ületama lääneriikide rahuaja ressursse. Vaja on suurendada tootmist.

Liitlastele tähendab see vajadust suurendada oma kaitsekulutusi. Sõnavõtud Müncheni konverentsil ja selle paneelides andsid tunnistust, et konsensus üldiseks kaitsekulutuste suurendamiseks on kujunemas.

Sõnades on Lääs olnud Ukrainaga sõja algusest peale, reaalne pühendumine on kasvanud ajaga. Sõja teise aasta künnisel ei ole see enam Venemaa sõda Ukrainaga, see on muutunud tasapisi kahe süsteemi eksistentsiaalseks vastasseisuks, mis milles kumbki ei saa enam niisama lihtsalt järele anda.

Kaalukeeleks võib kujuneda Hiina, kuid keegi ei tea, kas ja kuivõrd Hiina muudab oma senist hoiakut sõja suhtes. Hiina välisminister Wang Yi oli Münchenis vägagi resoluutne, nõudes, et verevalamine Ukrainas peab lõppema, ja lubas, et Xi Jingpin pakub peatselt välja oma rahuplaani. Ja pärast Münchenit väisab Wang Moskvat. Hiina rahuplaan ei pruugi aga olla muud kui taktikaline pettemanööver.

Hiina luureõhupallide allatulistamise järel on Hiina retoorika USA suhtes muutunud väga teravaks. Wang süüdistas USAd pöörases geopoliitilises mängurluses Ukrainas ja samas sisemises nõrkuses. Hiina eesmärgiks näib olevat lõhkuda USA ja Euroopa ühtsust Ukraina toetamisel. Ja Hiina väidetav rahuplaan võib kahjustada kavatsust võtta järgmisel nädalal ÜROs vastu deklaratsioon Venemaa agressiooni hukkamõistmiseks.

Üha süvenevas vastasseisus Venemaa ja lääne vahel ei ole Eestil teist võimalust, kui seista koos Ukrainaga ja olla valmis relvaga kaitsma oma maad, et mitte korrata 84 aastat tagasi tehtud viga.

Selles olukorras pole sugugi tähtsusetu, kuidas reageerivad riigid, mis seni ei ole veel põhimõttelist poolt valinud. On selge, et paljude Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikide hulgas on kolonialismi ja USA sekkumiste tõttu lääne suhtes ajaloolist vimma, mistõttu ei ole sugugi iseenesestmõistetav, kelle poolele nad selles sõjas kalduvad.

Eesti jaoks on kõik paraku palju lihtsam. Meil ei ole teist võimalust, kui toetada Ukrainat niipalju kui vähegi meie võimuses ja olla valmis reaalselt kaitsma oma maad ja rahvast. 84 aastat tagasi tehti ajalooline viga lootuses, et hääletu alistumine säästab meid hävingust. See ei õigustanud ennast.

Venemaa sõda Ukrainas näitab, et nõrkus ja järeleandmine agressorile tähendaks kõige hävimist, mis meile oluline.