Ahvatlev on tuletada Vene erilisus ajaloost, et neid pole mõjutanud renessanss, protestantlus, Prantsuse revolutsioon ja palju muud, mis kujundasid Euroopa palge. Samuti mongoli ikke järelmõjudest, «poolasiaatlusest», «bütsantslusest» jne. Niihästi ajalugu, «vene hing» kui geograafiline ulatuvus on küll olulised, aga ei seleta kõike. Esmalt tuleb arvestada, et kõik maad ei tee oma arengus läbi kõiki staadiume. Käepärasem näide on muidugi Jaapan, mis feodaalmaast muutus mõnekümne aastaga arenenud tööstusriigiks. Lähemast minevikust on tippnäide Lõuna-Korea.
Aga Venemaad puudutab see aspekt õieti vähe, sest Venemaa oligi 19. sajandil enam-vähem normaalne riik või vähemasti teel sinna. Teda võeti nn Euroopa kontserdis täiesti tõsiselt, ja mitte üksnes sõjalise jõu tõttu. Vene haritlaskond oli kujuteldaval «turul» väärikalt hinnatud, vene kõrgaadel oli läbi põimunud teiste maade omaga jne. Mis puutub Vene talupoegkonda, siis erinevus näiteks 18. sajandi Prantsuse maaelanikega oli ikkagi kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne. Venemaa oli mahajäänud, ent 1870ndail kapitalism hoogustus ja kontrafaktuaalse ajaloo korral oleks Venemaast saanud enam-vähem normaalne riik. Et see nõnda ei läinud, oleme «tänu» võlgu bolševike riigipöördele. Esiteks likvideeriti suurem jagu vanast intelligentsist, teiseks süvendas uus totalitaarne võim Vene ühiskonna latentseid jooni, nagu isakese-kultus, kollektiivne allumine, erainitsiatiivi vähene tähtsus jms. Ühtlasi süvendus messianism, ehkki ilmalikul kujul: kujutlus Venemaast kui «kolmandast Roomast» asendus «kogu maailma töörahva majakaga». Kommunismi kuritegudest on palju räägitud ja neid hukka mõistetud. Aga küüditamiste, näljahäda tekitamise ja represseerimiste kõrval on võib-olla kõige rängem kuritegu ühe suure riigi ja rahva arengutee läbi lõikamine. Täitsa tore ja huvitav maa keerati lihtsalt tuksi. Sellel on Eestile otsene tähtsus.
:format(webp)/nginx/o/2023/02/17/15145160t1h0881.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)