JUHTKIRI ⟩ Sajandi suurim kriis nõuab nii laenamist, kokkuhoidu, kui ka maksutõusu

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

• Julgeolekukriisiga toimetulekuks võib vaja minna laenu võtmist.
• Majanduslikult tuleb eeskätt toetada nõrgemat ühiskonnakihti.
• Samas tuleb avalikult rääkida ka võimalikest katteallikatest.

Eestlases on sügaval sees iidne talupojatarkus, et laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Et võlg on võõra oma ja laenu ei tohi pärandada lastelastele. Kõik väga mõistlikud põhimõtted, kuid on ka hetki, kus laenu võtmata jätmise hind võib olla kõrgem kui laenamisel.

Üks selliseid hetki on praegu. Ukraina sõda on näidanud, et Venemaa ei ole siiani leppinud Nõukogude impeeriumi lagunemisega ja on valmis seda taastama isegi väga suurte sõjaliste kaotuste hinnaga.

Ohtu on mõistnud kõik erakonnad ja kaitsekulutuste tõstmine kolme protsendini SKTst on juba konsensuslik. Et see on ka riigieelarves sees, siis ollakse sellega justkui arvestatud ja katteallikaid tuleb leida muudele kuludele.

Kuid kaitsekulude tõstmisel tekkivat puudujääki ei saa korvata vaid kokkuhoiuga või veeretada üksnes maksumaksja õlule. Oleme viimase 80 aasta suurimas julgeolekukriisis ja sellega toimetulekuks on laenu võtmine igati õigustatud, hoolimata sellest, et selle maksmine jääb ka meie lastelaste õlgadele. Võimalus kasvada ja elada omas peres, omal maal ning omas keeles ja kultuuris on väärtus, mida ei saa rahas mõõta.

Kuid kiire hinna- ja intressitõus võib inimestel tekitada tõsiseid toimetulekuraskusi ja anda ühiskonnas ootamatu tagasilöögi, mis nõrgendab meie võimet toetada Ukrainat ja võimalikele Venemaa provokatsioonidele vastu seista. Seetõttu tuleb toetada eeskätt majanduslikult nõrgemat ühiskonnakihti, sest nende hulgas on rohkem neid, kelle hulgas valmisolek Ukrainat aidata on ühel või teisel põhjusel nagunii madalam. Toimetulekuraskustest tingitud ühiskondlikke lõhesid ei ole praegusel äreval ajal kindlasti vaja.

Sajandi suurima julgeolekukriisiga toimetulekuks on vaja niihästi laenu võtmist, toetusi nõrgematele, riigibürokraatia kärpimist kui ka jõukamate maksukoormuse tõstmist.

Reformierakond on välja pakkunud tulumaksuvaba miinimumi tõstmise 700 euroni, mis jätaks inimestele rohkem raha kätte, kaotaks maksuküüru ja taastaks ühtlase tulumaksu. Kuid selle hind on 470 miljonit eurot aastas ja see aitaks keskmisest kõrgema sissetulekuga inimesi rohkem kui madalama sissetulekuga inimesi.

Pigem tuleks leida sihitud meetmeid, mis toetaks eeskätt haavatavamaid ühiskonnakihte. Toiduainete ja ravimite käibemaksu vähendamine võiks selles mõttes olla tõhus, kui kaupmehed sealt hoopis endale vahelt ei lõikaks. Meetme hind oleks 432 miljonit eurot. Samasuguses suurusjärgus ja sama mõjuga oleks ka keskmise pensioni tõus või astmeline tulumaks.

Kuid rahast erakonnad rääkida ei taha. Enamik mainib majanduskasvu kui võimalikku katteallikat. See aga ei ole realistlik, arvestades, et selle aasta majanduskasvuks on ennustatud null protsenti ja järgmistel aastatel 2–3 protsenti. Isegi inflatsioon, mis möödunud aastal riigieelarvet täitis, on pidurdunud.

Parata ei ole midagi, laenu kõrval oleks reaalseks katteallikaks riigi bürokraatia kärpimine, millest eriti ei räägita. Samuti ei ole toimunud arutelu varamaksude kehtestamiseks, mida vahepeal nähti kui osa paratamatust arengust.

Need on valusad küsimused, millele on vaja tõsiselt võetavaid vastuseid enne, mitte pärast valimisi.