Marek Strandberg ⟩ Ei saa me läbi sisepõlemismootorita – aga kas peakski?

Marek Strandberg. Foto: Mihkel Maripuu

Sisepõlemismootoriga autodest loobumine on draamarohke sündmus, mille ümber möllavad kired ja pea kohal löövad kokku vaidluste lained. Tõsi, iseenesest sellist plaani polegi.

Täpsemaks plaaniks on see, et aastast 2035 ei toodetaks Euroopa Liidus ega müüdaks enam fossiilseid kütuseid kasutavate mootoritega sõidukeid. Küsimus soojenevast Maast ja muutuvast kliimast on igati arusaadav ja kuigi näib, et soojenemist jahtumiseks pöörata on lähiajal lootusetu, on süsinikuheitevaba energeetika ja muutustega kohanemine möödapääsmatu – kasvõi selleks, et poliitilistes tõmbetuultes end veidi sõltumatumalt tunda. Nafta, gaasi ja söe pärast on ajaloos rahvad üksteise kõrisid närinud varem ja näriksid edaspidigi, kui midagi ette ei võetaks. Parem oleks liikumiseks vajalik energia ka kliimat säästvamalt muundada. Kas see aga tähendaks ilmtingimata sisepõlemismootori kadumist, nagu kadus vändatav aritmomeeter elektrooniliste arvutite tulekuga? See siiski ei pruugi nii minna.

Elektrimasinad on soojusmasinatest tõhusamad, aga nende kriitikud ei näe võimalust, et nii akude, kütuseelementide kui elektrimootorite jaoks vaja minevate haruldaste materjalide saamiseks ilma kümneid tuhandeid uusi kaevandusi loomata hakkama saaks. Ja siiski ei pruugi neid materjale jätkuda.