/nginx/o/2023/12/15/15781466t1h1d4e.jpg)
Praegune Venemaa infosõda ja mõjutustegevus ei ole midagi uut, vaid vana järeleproovitud NKVD-KGB õpikute juhtnööride elluviimine.
Kahjuks on lääne poliitikud ja eksperdid aastakümneid tahes või tahtmatult kaasa aidanud sellele, et säilitada Vene imperialism, mis meie kõigi silme ees on Ukrainas valla päästnud verise sõja. Kutselised Venemaa asjatundjad on täiesti maha maganud natsismi-fašismi tärkamise venelaste teadvuses.
Oksana Zabužko, te olete viimased 20 aastat töötanud selle nimel, et näidata, kuidas Venemaa on sihikindlalt läbi poliitika, kultuuri ja äritegemise püüdnud alla neelata Ukrainat. Teid ei ole kuulatud. Millised on teie tunded praegu, kui on selgunud, et nii need asjad ongi olnud?
Miljonite inimeste elu ja ka minu enda elu ei ole läinud täpselt nii, nagu oleme soovinud. Ma sisuliselt töötan Ukraina propagandistina, kuigi oleksin pidanud kirjutama raamatuid. Aga mul on patt kurta, sest tuhanded inimesed on saanud surma, rindel sõdivad mehed kuid, ilma et keegi neid välja vahetaks.
Mul on kahju, et kõik ei näe seda, mida mina näen. Kirjanikel on tavaliselt palju arenenum kujutlusvõime: andke mulle üks luu ja ma joonistan selle järgi välja terve draakoni. Kirjanik näeb sündmusi ja detaile, mis võivad jääda paljudele nähtamatuks ja tähtsusetuks. Kirjanik näeb väikese luu taga tervet monstrumit ja karjatab: «Näete, siin ta on!» Kui palju kurbust oleks olnud olemata, kui kõik oleksid näinud...
Mul on kahju, et [Vene] impeeriumil ei lastud laguneda kolmkümmend aastat tagasi. Ta oli nõrk ja teda oli võimalik tappa. Aga ei. Lääne eliit tormas Moskvat toetama, sest «ah, tuumarelvad ju! Venemaa juhtkond on üle kontrollitud ja terve mõistusega, aga need teised rahvad on kõik metslased ja kes teab, mida neilt võib oodata».
Mäletan USA presidenti George H. W. Bushi, kui ta kõneles Verhovna Radas (Ukraina parlamendis – toim). Ta hakkas ukrainlasi veenma Venemaaga liitu jääma. Ta rääkis, et meie – rumalad põliselanikud – peame Moskvast kinni hoidma. Pole vaja mingit suicidal natsionalism’i, kuna Moskvas on nüüd Gorbatšov, demokraatia ja valgus! (Peab silmas George H. W. Bushi 1.08.1991 Ülemraadas peetud kõnet, mida hiljem on hakatud pilkavalt nimetama «Kiievi kotleti kõneks» (Chicken Kyiv speech), kus ta manitses ukrainlasi loobuma iseseisvuspüüdlustest – toim).
:format(webp)/nginx/o/2023/02/17/15144244t1h594b.jpg)
Kokkulepe Moskvaga oli läänel ilmselt ainult Balti riikide kohta, sest nende okupatsiooni ei tunnustanud lääs ju kunagi. See oli selline n-ö Krimmi analoogia. Kuigi okupatsioon ei seganud viiekümne aasta jooksul, kui Balti riigid olid NSV Liidu koosseisus, korraldamast Nõukogude Liiduga kohtumisi, olümpiamänge, kauplemist ja muud mutually benefitial cooperation’it (vastastikku kasulikku koostööd – toim).
Aga kõik teised uued riigid, mis maailmakaardile tekkisid, ei rõõmustanud läänes kedagi. Peaksime tänulikud olema, et vähemalt ei hakatud meid Venemaa rüppe tagasi toppima. Tšetšeenial aga ei vedanud. Ma ei usu, et Venemaal olnuks 1994. aastal ressursse selle kohutava tapatalgu (esimese Tšetšeenia sõja – toim) alustamiseks, kui ta poleks saanud lääneriikidelt tohutut majanduslikku toetust.
Nõukogude Liit oskas luua ilusa ümbrise ja vasakpoolsed ideed on alati olnud lääneriikide noorte jaoks mainstream. Ilmselt on ka Venemaa suutnud maailma üldsusele puru silma ajada. Või on see liiga primitiivne tõlgendus?
Kõik see on nii. Venemaa pole läänes kolmkümmend aastat mingit vastupanu kohanud ja kogu selle aja jooksul on kasutatud vanu häid tšekistide meetodeid. Oli kunagi selline KGB teenistuja, propaganda- ja desinformatsioonispetsialist Juri Bezmenov. Ta põgenes läände ja juba 80ndate alguses avaldas ta tunnistusi infosõja meetodite kohta, mis olid Nõukogude Liidu KGB õpikutes. Nende õpikute järgi on õppinud ka Putin.
Kui lugeda tänapäeval nn Gerassimovi doktriini, siis on täiesti selge, et see ei ole üldse Gerassimovi oma, vaid jätkatakse nendesamade strateegiate kasutamist, mis tekkisid Stalini ajal! Kõik need strateegiad töötavad siiani suurepäraselt!
Ma ei tea, kui paljud on pööranud tähelepanu sellele, et kohe pärast Krimmi annekteerimist tehti Venemaal otsus pikendada KGB dokumentide salastamisaega 40 aasta võrra*.
Nende sõjapidamise meetodid, sealhulgas «hübriidsed», nagu tänapäeval on neid hakatud nimetama, on alati olnud «täielikult salajased». Venemaal pole kunagi avatud KGB arhiive. Nad lihtsalt arvavad, et nad on eriline kast, kellel on õigus kõigele, ja lihtrahvas ei pea sellest teadma.
Neli põlvkonda terroristlikku organisatsiooni NKVDd, keda pole kunagi süüdi mõistetud ega kuritegude eest karistatud – kurat, neli põlvkonda «võitjate» hullumeelset kultust! Sellest kultusest on praeguseks saanud süsteemne luul. Neil on selle massikultuse jaoks terve tööstus: kino, meedia, raamatud – teosed [mis kõnelevad] sellest, kuidas nad muudavad tuhaks kogu maailma.
... ehk teie oma terminoloogia kohaselt «kunstlikult tekitatud hullus». Aga nad varjasid ainult dokumente. Samal ajal on suur hunnik vene kirjandust, mis sedasama hoiakut kajastab. Sergei Minajev kirjeldab, kuidas filmistuudio aitas luua pilti sellest, kuidas Gruusia tungis Venemaale kallale ja kogu maailm uskus seda. Julia Latõnina on kirjutanud mitmeid raamatuid, kuidas FSB on hõivanud kogu riigi majanduse. Ja on olemas Aleksandr Litvinenko kohutav raamat (Aleksandr Litvinenko ja Juri Felštinski, «FSB laseb Venemaa õhku» – toim).
See kõik on avalik info, kui sul on silmad ja kõrvad avatud. Ammu oleks võinud aru saada, et idast tuleb väävlihaisu ja et see on tõeline pilt. Ma olen suutnud ju oma tööd teha ilma salajastele dokumentidele ligi pääsemata. Mul on tõesti kahju neist, kes ärkasid 24. veebruaril 2022 ja avastasid äkki, et sõda on kestnud alates 2014. aastast. Aga kallid sõbrad, 2014. aastal plaanis Putin Ukraina ülevõtmise protsessi lõpetada, mitte seda alustada! Kogu Ukraina-Vene suhete ajalugu kahe iseseisva riigi staatuses on roomava ekspansiooni lugu.
Kaks Ukraina revolutsiooni 21. sajandil (oranž revolutsioon: novembrist 2004 jaanuarini 2005, väärikuse revolutsioon: novembrist 2013 veebruarini 2014 – toim) – see oli suuresti ühiskonna alateadlik reaktsioon ohule idast, sellele hübriidsele Venemaa agressioonile. Mõlemal juhul oli ju sündmuste taga karvane vene käsi, üritati vahetada meie riigi juhtkonda ja muuta poliitikat.
Kes siis veel, kui mitte Venemaa asjatundjad pidanuks ammu avastama, mis Venemaa massiteadvuses toimub? Aga ei! Häiresignaale ei tulnud.
See on täiesti purunematu vene usk, et presidendi väljavahetamine muudab kohe riiki. Mida president otsustab, seda rahvas tormab tegema. Neil ei ole kodanikuühiskonda ja nad lihtsalt ei saa aru, et Ukrainas see nii küll ei toimi. Venemaal pole kunagi olnud kodanikke, rahvas pole kunagi olnud võimu subjekt, neil on olnud [üksnes] paleepöörded. Noh, kuidas sa hakkad neile seletama, mis asi on demokraatia? Nad ei mõista, et kaks miljonit ei lähe Maidanile (Kiievi Iseseisvuse väljakule – toim) sellepärast, et mõni pealik või USA agent nad välja tõi.
Oranži revolutsiooni ajal polnud isegi sotsiaalmeediat. Ma mäletan, et me helistasime tuttavatele-kolleegidele ja arutasime, et peame Maidanile minema, muidu hakkab riiki juhtima kriminaalkurjategija.
Just! Nende plaanid läksid Ukrainas luhta, sest keegi ei arvestanud kunagi ühiskonnaga. Nad arvasid, et kui nad valivad meile [nende jaoks] õige presidendi, siis langeb Ukraina nende jalge ette. Nende oligarh Boriss Berezovski ongi öelnud: «Milleks osta tehas, kui saab osta direktori?» Kuid Ukrainas ebaõnnestusid kõik katsed «saada tehast direktori väljavahetamisega». 2014 ebaõnnestus katse mängida kodusõda, panna Donbass Galiitsia vastu sõdima.
Putin hammustas Ukrainast mõned tükid ära, aga terve plaan ei läinudki käiku. Tema 24. veebruaril alustatud sõda on meeleheite akt! Ta ei läinud hulluks, ta lihtsalt ammendas kõik meetodid. Mõistke lõpuks Putinit: ta teeb kõike nii, nagu ta on alati ja igal pool teinud, ja see on töötanud, aga nüüd ei tööta. Siin Ukrainas murdub [tema tahe] iga kord! Muidugi on sellel inimesel kannatus katkenud.
Nad ei saa Ukrainast lahti lasta, neil on täiesti välja mõeldud impeeriumi ajaloo versioon, kus ukrainlastel pole kohta. Neil algas Kiievist Vene riik. No kuulge, mis neil Kiieviga pistmist on? Need on kõik Moskva tsaaride pretensioonid Kiievi troonile, Vladimir Monomahi mütsile – need on ammu sisse kirjutatud ka kõikidesse lääne õpikutesse. Kõik see jama istub neil kõvasti peas.
Ma saan aru, et see saab olema väga raske, arvestades slavistika seisu läänes.
Jah, aga ma püüan seda igal pool meelde tuletada. Mu kirjastusagent luges üle, et mu artikkel Times Literary Supplementis «Kuidas lugeda vene kirjandust pärast Butšat?» on tõlgitud vähemalt 22 keelde ja on tekitanud palju kära (jutt on artiklist «No guilty people in the world? Reading Russian literature after the Bucha massacre» – toim). Nüüdisajal on noor põlvkond slaviste hakanud huvi tundma, miks on meil slavistika ainult Russian studies – kus on teised slaavi rahvad?
Lääne eriteenistustel oli tähtis uurida Moskvat, mitte äärealasid. Otsused tehakse ju seal.
Nii on, ja sellepärast teaduritel, kes tegelevad vene kultuuriga, on alati olnud korralik rahastus – reisid ja musta kalamarjaga võileivad. Aga nüüd on mul õigus esitada neile küsimus: «Vabandage, head sõbrad, mille eest te olete kõik need grandid ja toetused saanud? Kas pole olnud just teie ülesanne märgata kolmekümne aasta jooksul uue natsismi tekkimist Kirde-Euroopas? Nii häbiväärselt olete selle maha maganud, uurides Puškini tekstides vokaalivahetust.»
Kusjuures ma ei tea ühtegi lääne uurimust [kaasaja] vene kirjanduse peamise massiivi kohta viimase kahekümne aasta jooksul! Kõige massilisem ja loetum kirjandus on Venemaal juba ammu «tõeline vene fantasy», sisuliselt ajaloo ümbertegemise fantaasiad ja unistused.
/nginx/o/2023/02/17/15144242t1h703b.jpg)
Sellel žanril on hiiglaslikud tiraažid, sadu pealkirju nagu «Donbass põleb!», «Ukraina on tules!», «Oleme tulevikust», kus tegelased satuvad näiteks aastasse 1943 ja seal räägitakse neile, mis edasi saab. Ja selgub, et edasi saab «veel üks suur lahing fašismiga Ukrainas». See on kõige populaarsem vene kirjandus! Fašistidest Ukrainas. Ehk nad valmistasid oma rahvast ette alates üheksakümnendate lõpust. Ja nüüd rahvas on küps, valmis sõdima ja surema.
Seal oli veel Tolkieni ümberkirjutusi. Neil on Mordor suurepärane noor ja puhas riik, mis seisab vastu vanale mädanenud tsivilisatsioonile.
Seal on küll, mida uurida! Aga sel ajal tegutses lääne teadurite armee Vladimir Sorokini ja Ljudmila Ulitskaja loominguga, ilma et keegi oleks hoiatanud, et neid autoreid antakse välja tiraažiga kolm tuhat – saja neljakümne miljonilises riigis.
Nad on selle eest kolmkümmend aastat palka saanud. Kes siis veel kui mitte nemad, kes nad oskavad keelt ja tunnevad kultuuri, pidanuks ammu avastama, mis Venemaa massiteadvuses toimub? Aga ei! Häiresignaale ei tulnud.
Ja nüüd nad hüüavad: «Kuidas saab seda [vene kultuuri] tühistada? See on nii suur kultuur!» Alles nüüd on kuulda teiste slavistide hääli. ASEEES (Association for Slavic, East European, and Eurasian Studies – toim) avalikustas oma 2023. aasta konverentsi kava ja seal on esindatud isegi «Venemaa rahvad». Lõpuks sattusid ingliskeelse slavistika vaatevälja rahvad, kellest keegi ei tahtnud teada.
CNN ütleb endiselt naiste kohta, kes on Tšetšeenias või Jakuutias protestidel, Russian women.
Absoluutselt! 1991. aastal oli lääs šokeeritud Ukraina ilmumisest kaardile. Sest «mis asi üldse on Ukraina?». Nüüd katavad nad kogu selle hiiglasliku territooriumi Pihkvast Vladivostokini mõistega «Russia». Taas mõistmata, et esiteks on see ala väga hõredalt asustatud ja teiseks, Venemaa on kirju struktuur.
Mullu jooksid lääne ajakirjanikud mööda Moskvat ringi, filmides rõõmsalt viitsadat sõjavastasele protestile läinud hinge. Kaheteistkümnemiljonilises Moskvas! Ja kui kaks aastat varem olid Kaasanis ja Ufas tuhanded inimesed tänavale tulnud, protestides rahvuskeelte õppimise mittekohustuslikkuse seaduse vastu, siis ei huvitanud kedagi need mittevenelaste protestid.
Mäletan USA president George H. W. Bushi, kes rääkis Ülemraadas, et meie – rumalad põliselanikud – peame Moskvast kinni hoidma.
Mis ma oskan öelda, mu kallid – kui te oleksite varem Venemaa kaugete piirkondade vastu huvi tundnud, ei oleks te praegu nii heitunud. Praegu arutatakse jälle, kuidas luua suhteid Venemaaga pärast sõda. Nad ei saa niikuinii «suurest tugevast Venemaast» üle. Mina aga ütlen kõigile, ärgake! Pärast seda, kui Venemaa on [sõja] kaotanud, ei säili see praegusel kujul.
Visake oma õpikud minema ja mõistke seda, muidu te ei ole jälle valmis, nagu te ei olnud valmis 1991. aastal. Aga mis teha, kui nende teadurid, Venemaa asjatundjad, õppisid ju nende õpikute järgi, mida needsamad KGBistid neile kirjutasid. Kusjuures ma isegi ei liialda.
Kas te räägite praegu Suzanne Massiest, «naisest, kes lõpetas külma sõja»? Vene meedia kirjutab temast vaimustunult.
Jah! 2021. aasta detsembris jooksis läbi uudis, et Putini otsusega sai Massie Venemaa kodakondsuse. Ta on ingliskeelses teadusmaailmas tunnustatud Venemaa asjatundja. Ta oli USA presidendi Ronald Reagani nõunik, kes püüdis aidata USA presidenti ja Gorbatšovi, et vältida Nõukogude Liidu lagunemist.
1990ndatel tulin Ameerikasse ülikooli õpetama. Kolleeg näitas mulle Suzanne Massie peateost – «Land of the Firebird. The Beauty of Old Russia». Ma avasin selle raamatu ja lugesin kolmandal leheküljel, et venelased armastavad väga oma jõgesid ja kutsuvad neid emakeseks: «emake Oka», «emake Dnepr». Olin naerust hingetu ja ütlesin, et visake see raamatu prügikasti. Dnepr on suurel Venemaa asjatundjal vene emake-jõgi!
Kolleeg vaatas mind väga hukkamõistvalt ja ütles, et see on erakordselt lugupeetud autor ja see raamat on teaduskondades oluline. Ja siis kolmekümne aasta pärast tuleb välja, et see Venemaa-küsimuste guru on kiiremas korras otsustanud Ühendriikidest lahkuda just Venemaale.
Kas ta tegelikult evakueerus?
Nähtavasti. Kuulates Bideni seisukohta, mõistis ta, et parem on surra Peterburis oma korteris kui Ameerika vanglas riigireetmise pärast. Ma lihtsalt arvan, et ta töötas kogu selle aja jooksul Kremli heaks ja kui asjad muutusid hapuks, siis ta evakueeriti. Ma kardan praegu isegi ette kujutada, kui palju on NSVLi ja Venemaa agente nendes teaduskondades istunud.
Tänapäeval on Ukrainas väga suur nõudlus kirjanduse, oma kultuuri järele. Varem kasutasid paljud end ukrainlastena identifitseerivad inimesed vene keelt kodukeelena. Nüüd on inimesed hakanud massiliselt iga päev ukraina keelt kasutama. Ukrainlased ei erine venelastest kaugeltki mitte ainult keele poolest, kuid just keelest sai lõplik murdumise koht. Miks?
See protsess on kestnud kakskümmend aastat. Iga Maidani (Ukraina revolutsiooni – toim) järel läks teatud osa ukrainlastest tagasi oma esivanemate keele juurde. Seda on tugevalt pidurdanud välised tegurid, kuid nendega on kõik selge, eriti pärast 24. veebruari.
Sisemiste teguritega on lugu keerulisem. Tänapäeval on enamik venekeelseid ukrainlasi need, kes on sündinud perekonda, kus räägiti vene keelt. Nende vanemad või vanavanemad on need, kes loobusid ukraina keelest.
Üks mu tuttav, kes naasis ukraina keele juurde, selgitas: «On väga raske endale tunnistada, et sa sündisid venekeelsesse perre, sest sinu esivanematega tehti midagi väga hirmsat.» See üleminek vene keelele oli ajalooliselt raske alanduse või vigastuse tagajärg, mida on parem mitte meenutada. Iga sellise loo taga on perekonnadraama.
Oksana Zabužko (62)
Sündinud 19.09.1960
- Ukraina kirjanik, luuletaja, filosoofiateaduste kandidaat
- Avaldanud kuus luulekogu,
- kuus romaani, kolm teaduslikku monograafiat ning kümme essee- ja memuaarikogumikku.
Auhindu:
- 2012 – Ukraina Kuldse Kirjaniku auhind
- 2013 – Kesk- ja Ida-Euroopa kirjandusauhind Angelus (Poola)
- 2015 – Ukraina auhind «III aastatuhande naine»
- 2019 – Tarass Ševtšenko Ukraina riiklik kirjandusauhind
- 2020 – auhind Women In Arts
- 2020 – BBC aasta raamatu auhind
- Kolmekordne Ukraina aasta raamatu auhinna võitja
Need lood pärinevad 1933. aasta holodomorist. Oli ju 30ndatel ukraina keel «talupoegade keel», «klassiliselt võõras» ja poliitiliselt ebasobilik. Inimesed, kes põgenesid küladest linnadesse, et ellu jääda, pidid maha jätma kõik jäljed oma päritolust ja eelkõige keelest, sest muidu võisid nad olla need, kelle järele tuli öö varjus NKVD must auto.
See hirm ei elanud mitte üks põlvkond, rääkimata sellest, mida kõik teavad: linnades toimus ukraina keele pärast massiline tagakiusamine. Nii et venestamine on stalinistliku genotsiidi tagajärg, mida pole lõpuni mõistetud. Need on kogu rahvuse sügavad vigastused, mida me pole veel läbi töötanud.
- - -
*Venemaa riigisaladuse kaitse ametitevahelise komisjoni otsus 12.03.2014 pikendada Tšekaa ja KGB 1917–1991 koostatud dokumentide salastamistähtaega.