Ene-Margit Tiit ⟩ Eestlased on jätkuvalt maarahvas, eesti keel ja kultuur maal vajavad tuge

Lapsevankrid. Foto: Elmo Riig / Sakala

• Eestlane on alati maal elamist kõrgelt hinnanud.
• Maal sünnib rohkem lapsi.
• Maa-asulaid tuleks eelisarendada, mitte sulgeda koole ja raamatukogusid.

Äsjase, 2021. aasta rahvaloenduse eel defineeriti ümber maa- ja linnarahvas, arvestades lisaks elanike arvule asulas ka inimeste asustustihedust, kirjutab emeriitprofessor Ene-Margit Tiit.

Varasema kahetasemelise liigenduse – linn ja maa – asemel võeti kasutusele rahvusvaheliseltki käibel olev kolmetasemeline liigendus: linnaline, väikelinnaline ja maaline asustuspiirkond.

Sarnast kolmetasemelist liigendust kasutati ka sõjaeelses Eesti Vabariigis, kus linnadele lisaks käsitleti omaette kategooriana aleveid. Tõsi, toona oli definitsioon veidi lihtsam, arvestati peamiselt elanike arvu. Tänapäevasest rahvusvahelisest definitsioonist erineb Eestis kasutusele võetud määratlus lävendväärtuste poolest, sest meie linnad on maailma mastaabis pisikesed.

Linnaline elukeskkond iseloomustab lisaks Tallinnale suuremaid maakonnakeskusi, aga ka Kohtla-Järve suuremaid linnaosi ning Narvat ja Sillamäed. Väikelinnalise elukeskkonnaga on Põlva, Rapla, Jõgeva, Elva, aga ka suuremate linnade lähiasulad nagu Peetri, Tabasalu, Loo Harjumaal, Tõrvandi ja Ülenurme Tartumaal, Paikuse ja Viiratsi vastavalt Pärnu ja Viljandi külje all. Kogu ülejäänud Eestimaa, sealhulgas ka päris pisikesed linnad, nagu Abja-Paluoja, Mõisaküla ja Kallaste, moodustab maalise elukeskkonnaga piirkonna.

Linnavälistes piirkondades elab täpselt pool (50%) etnilistest eestlastest ning 51% neist Eesti elanikest, kelle emakeel on eesti keel.

2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas linnalise elukeskkonnaga piirkondades 61%, väikelinnalistes piirkondades 9% ja maalistes piirkondades 30% Eesti elanikest. Ligikaudu sellisena on Eestis linna- ja maaelanike suhtarvud püsinud pikka aega, pärast kiiret linnastumist möödunud sajandil kolhooside sundmoodustamise ajendil. Tõsi, viimastel kümnenditel on osa maarahvast rännanud riigi ja maakondade äärealadelt pealinna lähistele ja osa linnarahvast kolinud linna lähedale maale.

Kui aga lähemalt vaadata, kes elab linnas, kes maal ja väikelinnas, näeme, et see pole kaugeltki juhuslik jaotus. Võttes väikelinna- ja maaelanikud kokku tingliku nimetusega «linnavälised», näeme, et 39% linnaväliste elanike seas on 42% kõigist Eestis sündinud Eesti elanikest, 44% Eesti kodakondsetest ja eesti keele oskajatest ning 48% siinsetest põliselanikest, kelle vanem(ad) ja vanavanem(ad) on Eestis sündinud. Mis kõige tähtsam – linnavälistes piirkondades elab täpselt pool (50%) etnilistest eestlastest ning 51% neist Eesti elanikest, kelle emakeel on eesti keel.

Eestlane on alati maal elamist kõrgelt hinnanud. Kui väikse irooniaga on öeldud, et eestlase ideaalne kodu asub ühtaegu metsas ja Tallinna kesklinnas, siis see tähendab maalise elukeskkonna kõrval soovi tarbida õppimisvõimalusi ja kultuuri, mis on kättesaadav linnas.

Vastusena lõuna-eestlastele, kes räägivad «ülestõusust» oma elukeskkonna ja kultuuri kaitseks «ülbete» põhja-eestlaste vastu, tuleks mõelda hoopiski kogu linnavälise rahva kaitsmisele. Mille või kelle eest – rahapõhise optimeerimise eest! Linnavälise kultuuri – maaraamatukogude, väikekoolide, maal tegutsevate kogukondlike tegevuskeskuste, aga ka väikelinnades paiknevate gümnaasiumite, huvikoolide ja teatrite kaitsmisele – asugu need lõuna-, lääne-, kesk- või ida-Eestis. Külaelanike «karistamine» ebaõnnestunult teostatud või pooleli jäänud haldusreformi tagajärgede pärast on suur ebaõiglus.

Väikese riigi juhid ja poliitikud peaksid ometi mõistma, et väike (-linn,
-kool, rahvamaja) ei tähenda vähetähtsat, tühist, midagi sellist, millest võib kergekäeliselt ja süümepiinata loobuda.

Kodulähedaste väikekoolide väga oluline eripära on ka see, et lapsed saavad neis käia ise. Sõjaeelses Eesti Vabariigis korraldati haridusvõrk nii, et valdav osa algkoolilapsi sai käia koolis kuni kolme kilomeetri kaugusel. Ja lapsed käisidki, neid ei viidud-toodud ega sõidutatud ka bussidega. Polnud siis muret, kuidas lapsi rohkem õue ja liikuma saada.

Ja veel mõned arvud järele mõtlemiseks kõigile poliitikutele, kes nuputavad, missuguste nippidega tõsta iivet. Maalise elukeskkonnaga piirkondades elab 26% kõigist Eesti sünnitusealistest (16–45-aastastest) naistest. Aga viimase kolme aasta jooksul (2019–2021) on neis piirkondades sündinud 30% Eestis sünnitatud lastest. Vana tõdemus – lapsed sünnivad maal (kus on rohkem toonekurgi), kehtib tänapäevani.

Ja kui meenutada Eesti Vabariigi Põhiseaduses märgitud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamist, siis järeldub statistikast, et selle eesmärgi nimel tuleks maalisi ja väikelinnalisi elupiirkondi eelisarendada, seda eriti keele ja kultuuri arengut toetades, selle asemel et lühinägelikel majanduslikel kaalutlustel elu neis kokku tõmmata.

Väikese riigi juhid ja poliitikud peaksid ometi mõistma, et väike (-linn, -kool, rahvamaja) ei tähenda vähetähtsat, tühist, midagi sellist, millest võib kergekäeliselt ja süümepiinata loobuda.