Haridusminister Jaak Aaviksoo käis eelmisel nädalal tele-eetris arutamiseks välja viis ideed õpetajate palga tõstmiseks haridussüsteemi lisaraha suunamata ning kaks ideed õpetajate töökoormuse vähendamiseks. Postimees küsib täna erinevatelt asjaosalistelt, mida nad neist mõtetest arvavad – alustuseks idee lühendada koolivaheaega.
«Eestis on kõige lühem õppeaasta - 35 nädalat, 175 päeva, Eestis on väga pikk koolivaheaeg. Kas see teema on midagi, mille üle saaks arutada?» küsis Jaak Aaviksoo eelmisel nädalal ETV «Foorumi» saates esinedes.
Hariduselu aktiivsete osalistega suheldes selgus, et nad ei olegi idee vastu, küll aga näevad selle juures mitu aga.
Martin Kaasik, Laagna gümnaasiumi direktor
Suvevaheaja lühendamisest on jutustatud juba aastaid. See on mõistlik ja vähendaks õpilaste õppimisintensiivsust, kuid mitte õpetajate töökoormust.
Enn Kirsman, lastevanemate liidu esimees
See mõte vääriks minu meelest kaalumist küll. Eelkõige just õpilasi, mitte nii väga õpetajaid silmas pidades. Jagades sama ainekava mahu rohkematele koolipäevadele, väheneb õpilaste päeva- ja nädalakoormus oluliselt, mis on ju igati tervitatav.
Samas ütleb minu talupojamõistus, et see meede palgale mõju ei avalda ning pigem vähendab õpetajana töötamise atraktiivsust, sest kui kaob ära õpetajate 56-päevane puhkus suvel, siis kukub ära järjekordne põhjendus, miks noor inimene peaks nooremõpetaja palga juures kooli tööle asuma.
Tuletan meelde õpilaste ettepanekut, et kevadine (ja vist ka sügisene) koolivaheaeg võiksid olla pikemad ning selle võrra võiks kool sügisel nädala või kaks varem pihta hakata. Ilmselt on Eestisse jäänud vähe alles neid lapsi ja õpetajaid, kes peavad augustis põllutöödega tegelema.
Astrid Sildnik, õpetajate liidu juhatuse liige
Kõige emotsionaalsem on kindlasti suvise koolivaheaja lühendamise idee, mis esmapilgul nii õpetajatele kui ka õpilastele eriti ei meeldi. Siin on mitmeid asjaolusid: suurema osa õpetajate tegelik nädalakoormus õppetöö ajal on 50 tunni piires, millest taastumine võtab kindlasti rohkem aega. Sama kehtib ka õpilaste puhul, sest kohusetundlike õpilaste tegelik õpikoormus on sama suur või suuremgi veel kui õpetajal. Lisaks sellele käib palju õpilasi suvel tööl, et endale või ka perele raha teenida.
Pikem kooliaasta ilmselt vähendaks kõigi asjaosaliste nädalakoormust, eeldusel, et kellelgi ei tuleks pähe siis ka õppekava mahtu suurendama hakata. Aga see teema tuleks kindlasti kõigi asjaosaliste – õpetajate, õpilaste, koolijuhtide ja lastevanemate poolt ühiselt läbi arutada.
Kuldar Rosenberg, õpilaskondade liidu esimees
Õppetöö kogukestvuse pikendamine Eestis ei oleks midagi väga revolutsioonilist. Näiteks on kutseõppuritel juba praegu 40 nädalat õppetööd, mitte 35, nagu Aaviksoo välja tõi. Nimelt algab kutseõppurite kooliaasta veidi varem, kui on seda 1.september. Ära jäävad kevadine ja sügisene vaheaeg ning kooliaasta lõpp on lükatud juuni keskpaika. Sarnaseid praktikaid võime näha mitmetes välisriikides kogu koolisüsteemi puhul.
See ei tähenda automaatselt, et pooldame vaheaegade ära jätmist ja õppeaasta pikendamist, kuid tõstame esile, et tegemist on olulise arutelukohaga. Küll aga on väga raske ennustada, kui positiivselt on õpilased antud küsimuses meelestatud. See aitaks aga põhimõtteliselt kaasa koormuse vähendamisele - nii õpilaste kui õpetajate jaoks.
Õppeaasta pikkust suurendades on aeg, mille jooksul õppekava läbida, pikem. Samuti on pikem koolis veedetud aeg, kus õppetöö on produktiivsem kui kodus. Viimasest lähtuvat oleks võimalik ka Aaviksoo välja käidud n-ö ketserlik mõte kodutööde mahu vähendamisest. Tegemist oleks mingil määral lahendusega nii õpilaste kui õpetajate jaoks.
Klassijuhatajate koormuse vähendamiseks, mis on eriline murekoht, võiks kaasata õpilasi ennast rohkem klassielu korraldamisesse. Õpilaste suurem kaasamine klassijuhataja igapäevategemistesse mitte ainult ei aitaks vähendada klassijuhataja koormust, vaid siin me saame juba rääkida õppekava paremast täitmisest läbi interaktiivse õppevormi ning integreeritud kodanikuõppest.