/nginx/o/2017/02/15/6343725t1hd55a.jpg)
Kõik vajalikud kokkuhoiud saaksime meie, kodanikud, ise teha, muutes oma elustiili. Meie valikutest tulenevad isiklikud ja sealt arenevad ühiskondlikud probleemid toovad endaga kaasa tohutult suured rahalised ja majanduslikud kahjud. Meie ise oleme oma riigile suurimaks koormaks.
Hiljutine Newsweeki number tõdes ühte Duke´i Ülikooli uurimust kommenteerides, et Ameerika suurimaks surma põhjustajaks on ameeriklase enda eluviisid. Uurimuse autor Ralph Keeney tõdes, et asja ees, teist taga sureb igal aastal miljon ameeriklast põhjustel, mis oleks imekergesti ennetatavad.
Toome näiteks alkoholi tarvitamisega seotud probleemid. 2006. aastal välja tulnud Euroopa Komisjoni tellitud ning Peter Andersoni ja Ben Baumbergi juhtimisel kokku pandud mastaapse raporti «Alkohol Euroopas» kohaselt on alkoholiga seotud rahaline kahju Euroopa riikides keskmiselt 5 korda suurem kui alkoholiaktsiisist laekuv kasu. Selle lihtsa arvestuse kohaselt kannab Eesti riik alkoholiga seonduvalt umbes 10 miljardi suurust koormat õlul. Kui suur see summa oligi, mida valitsus on pidanud kokku tõmbama?
Kõlab muidugi utoopiliselt, kuid kujutage ette, kui Eesti rahvas suudaks otsustada teha muudatuse oma elustiilis ning säästa raskel ajal vajalikud summad ja elud? Lisame alkoholiprobleemidele veel suitsetamise, narkootikumid, liigsöömise, HIV/aidsi ja paljude muude probleemidega seotud kahjud - elustiili muutmine lahendaks automaatselt ka majanduslikke kitsaskohti.
Iga teine lugeja toriseb sellise mõtteviisi peale, küsides, kuhu jääks siis rõõm elust, kui kõigest sellest peaks loobuma. See on aga lähenemine, mis lausa sunnib elu väärtust ja mõtet ümber hindama. Praegune hedonistlik ja destruktiivne arusaamine elurõõmust on seda elu hävitav. Julgen väita, et kui elu väärtust nähakse nendes elule kahjulikes tegevustes ja otsustes, siis on millestki valesti aru saadud. Ja seda mitte ainult indiviidi, vaid ühiskondlikul tasandil. Paraku oleme kogu ühiskonnaga soosimas eluviisi, mis garanteeritult toob endaga kaasa häda ja kahju.
Professor Brian Wansink Cornelli Ülikoolist pakub oma raamatus «Mindless Eating» («Arutu söömine») välja järgmise mõttekäigu: «19. sajand oli hügieeni sajandiks ning 20. sajand meditsiini sajandiks. 21. sajand? Elustiili muutmise sajand...». Muud lahendust globaalsetele probleemidele on tõesti keeruline välja pakkuda.
Riigil on siin kahtlemata oluline roll. Ühiskonna korra reguleerijana piiranguid seades, makse määrates, eeliseid luues saab riik kaasa aidata oma kodanike eluviiside arendamisel. Inimesed, ühed rohkem kui teised, vajavad juhiseid, mida eelistada ja millest hoiduda. Enamik lääneriikidest on näiteks kinnitanud riiklikud juhtnöörid raseduseaegse käitumise kohta, öeldes igale lapseootel noorele naisele, et nüüd on aeg alkoholist täielikult hoidumiseks. Prantsusmaal peab igale alkohoolsele tootele lisama märgi, mis samuti edastab sõnumi, et rasedus ja alkohol ei käi kokku. Kas on olemas mingeid tõsiseltvõetavaid argumente, miks meie riik neid samme ei astuks ja seeläbi julgustaks oma kodanikke tervislikule eluviisile?!
Valitsus on hiljuti kinnitanud sotsiaalministeeriumis loodud alkoholipoliitika põhimõtete dokumendi. Tõsiasi, et nendel rasketel aegadel on mõistetud selle teemaga tegeleda, on igati kiiduväärt. Soovin jõudu meie riigile nende põhimõtete ellurakendamiseks ja soovitan neid näha siis kaudselt ka eelarveliste probleemide lahendamise meetmetena.