Jevgeni Ossinovski ⟩ Udujutt, et põlevkivitööstus saab samamoodi jätkata, tuleb lõpetada

Auvere, Ida-Virumaa. Eesti Elektrijaam. Foto: Eero Vabamägi

• Seadused ei peegelda kliimakriisist tulenevat uut reaalsust.
• Kliimaseaduse sisuks on ka rasked, aga vältimatud otsused.
• Ohutud 2+1 põhimaanteed on piisav, neljarealisi pole vaja juurde teha.

Inimtekkeline kliimasoojenemine on suurim teaduslikult tõendatud oht Eesti riigile ja rahvale. Ja muidugi mitte ainult meile. Seepärast on hiljemalt 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni jõudmine eksistentsiaalne vajadus, kirjutab Tallinna Linnavolikogu esimees Jevgeni Ossinovski (SDE).

Inimtegevuse mahutamine planetaarsetesse piiridesse on lähikümnendite olulisim transformatsioon, mis puudutab kõiki ja kõike. Muidugi ei ole see lihtne. Aga meil ei ole alternatiivi. Me peame seda tegema. Oma laste, oma riigi ja – liialdamata – inimkonna tuleviku nimel.

Kuna tegemist on kõiki eluvaldkondi puudutava muutusega, mis eeldab kiiret tegutsemist, aga ka pikaajalist planeerimist, on oluline, et selleks tekiks adekvaatne juhtimisraamistik. Just selleks on Eestil vaja kliimaseadust. Usun, et see peaks olema uue riigikogu üks esmaseid prioriteete, sest aega adekvaatsete kliimaplaanide tegemiseks on jäänud vähe. Mis oleks sellise seaduse sisu?

Nagu õiguskantsler Ülle Madise õigesti märgib, ei piisa ettevõtete ja üksikisikute tegevuse suunamiseks ainult üldistest eesmärkidest, vaid me vajame konkreetseid õigusnorme valdkondades, kus tegevuse piiramine on kliimaeesmärkide saavutamiseks vältimatu.

Lisaks sellele tuleb kehtestada seadusega nõue, et igas puudutatud valdkonnas töötatakse välja tegevus- ja rahastuskava koos konkreetsete heitmete vähendamise eesmärkidega. Praegu seda ei ole. Paljudes valdkondlikes arengukavades on kliimaeesmärgid küll loetletud teiste eesmärkide kõrval, ent nende saavutamiseks vajalikke tegevusi ette ei nähta või ei ole need piisava rahalise ressursiga kaetud.

Paljud vajalikud sammud on üsna lihtsasti teostatavad ning ei nõua ka elukorralduses suuri muutusi. Sotsiaaldemokraatide nõudel on seaduseks saanud eesmärk toota aastaks 2030 taastuvelektrit oma siseriikliku tarbimise jagu, mis on lihtsasti tehtav, kui veel see riigikogu suudab võrgu fantoomliitumistest puhastada ning meretuuleparkide rajamise teelt takistused kõrvaldada. Kaugküttes on veel maagaasil töötavad jaamad võimalik asendada mere- või heitvee soojusel töötavate soojuspumpadega. Tallinna kaugküttes, mis tarbib ligi 20 protsenti maagaasist Eestis, on vastavad investeeringuplaanid juba töös. Peagi avaneb enam kui 300 miljoni eurone toetusmeede kortermajade renoveerimise toetamiseks, mis aitab inimestel säästa küttekuludelt ning parandab ühtaegu ka sisekliimat.

Sotsiaaldemokraatide nõudel on seaduseks saanud eesmärk toota aastaks 2030 taastuvelektrit oma siseriikliku tarbimise jagu, mis on lihtsasti tehtav, kui takistused kõrvaldada.

Kõik vajalikud otsused nii lihtsad ei ole. Pean mõistlikuks otsustada kliimaseadusega põlevkivienergeetikast väljumise ajakava. Põlevkivitööstus on meie suurim saastaja, ent praegu veel oluline osa elektritootmisest ning suur tööandja Ida-Virumaal. Mõistame kõik, et põlevkivi (nagu ka teised fossiilkütused) peab hiljemalt 2050. aastal jääma maa alla, aga konkreetne plaan tähtaegade ja sotsiaalmajanduslike kompensatsioonimeetmetega on puudu. See otsus tuleb teha, et ettevõtjatel ja Ida-Virumaa inimestel oleks selge arusaam, mis saama hakkab. Osa poliitikute udujutt, et põlevkivitööstus saab jätkata samamoodi, tuleb lõpetada.

Teine keeruline valdkond on transport. Peame aastaga 2005 võrreldes vähendama kümnendi lõpuks heitmeid 24 protsendi võrra, ent praeguseks on baasaastaga võrreldes meie heitmed hoopis kasvanud. Kasvanud on ka autode arv. Seejuures on mitmed erakonnad käivitanud taas enampakkumise, kui kiiresti ja kui kaugele tuleks neljarajalisi maanteid ehitada. Kindlasti populaarne lubadus, ent tegelikult peame eesmärgiks seadma autokasutuse üldise vähendamise ühistranspordi kasuks. Selles stsenaariumis on ohutud 2+1 põhimaanteed optimaalsed ning säästetud sajad miljonid saab investeerida reisirongiliikluse tihendamiseks.

Ohutud 2+1 põhimaanteed on optimaalsed ning säästetud sajad miljonid saab investeerida reisirongiliikluse tihendamiseks.

Kliimapoliitika tõhusaks juhtimiseks tuleks seaduse alusel luua teadlastest koosnev kliimanõukogu, mille ülesandeks on varustada valitsust värskeima teadusinfoga ning seirata kliimaeesmärkide saavutamiseks rakendatud meetmete piisavust.

Selle idee inspiratsiooniks on Suurbritannia Kliimaseaduse (Climate Change Act) alusel loodud kliimamuutuste komisjon, mis seirab valitsuse plaanide adekvaatsust ning nende rakendamise edukust. Sellisest nõukogust võiks saada erapooletu organ, kes ei luba valitsustel deklareerida kauneid eesmärke, mis tegevuste ja piisava rahaga kaetud ei ole.

Konkreetsete valdkondlike eesmärkide ja nende seire vajadus on seda olulisem, et transpordi, metsanduse, põllumajanduse ja hoonete valdkondades peab eesmärkide saavutamata jätmisel riik meie kõigi raha eest ostma kvooti neilt, kes eesmärke ületavad.

Hea näide on metsanduse valdkond. Aastaks 2030 peab maakasutuse sektor siduma 2,5 miljonit tonni kasvuhoonegaase, ent liigintensiivse raie tulemusena on metsamaa muutunud hoopis netoheitjaks. Kui me jätkame samal viisil, peab riik ostma teistelt riikidelt veel teadmata hinnaga, aga kindlasti väga kallist nn LULUCF kvooti. Suurusjärguna räägime sadadest miljonitest. Kui me raiemahtu ei piira, satume olukorda, kus kasumi võtsid kümnendi jooksul välja metsa- ja puiduettevõtted, aga kvoodikulu maksame riigieelarvest. See on üks oluline põhjus lisaks ökoloogilisele, miks sotsiaaldemokraadid peavad vajalikuks aastase raiemahu vähendamist kolmandiku võrra 8 miljonile tihumeetrile.

Läbimõeldud ja süsteemne tegevus kliimaeesmärkide täitmiseks annab ühiskonnale vajaliku selguse ning selle kaudu ka suurema toetuse vajalikele muutustele.

Rõhutan, et selles olukorras ei saa süüdistada ettevõtjaid – nemad teevad head tööd ning teenivad seaduslikult head raha riigi loodud reeglite alusel. Nagu ka põlevkivitööstus. Probleem on selles, et riigi kehtestatud reeglid ei peegelda kliimakriisist tulenevat uut poliitilist reaalsust.

Kokkuvõttes, eesseisvad muutused kliimakriisi leevenduseks puudutavad kõiki eluvaldkondi, mis tekitab nii ettevõtetes kui inimestes mõistetavalt ärevust. Sellest tulenevalt on meil viimane aeg luua konkreetsed, tõenduspõhised ja ühiskonnas läbi arutatud plaanid, mille järgi tegutseda, ning kirjutada vastavad nõuded seadusesse. Läbimõeldud ja süsteemne tegevus kliimaeesmärkide täitmiseks annab ühiskonnale vajaliku selguse ning selle kaudu ka suurema toetuse vajalikele muutustele. Kliimaseadus peaks olema selle süsteemi vundament.