AK kirjanduskool ⟩ Reisikiri Surnud mehe majast

Karl Ristikivi romaan «Hingede öö» Foto: Internet

II maailmasõja järgne kümnend oli eesti kirjanduses nukker aeg. Kodumaal valitsesid stalinistlik kultuuripoliitika ja repressioonid, maapaos domineerisid riigikaotuse meeleolud, valdavaks sai nostalgiline mineviku kujutamine ja kadus sünnimaale kiire tagasipöördumise illusioon. Vajadus pakkida lahti kohvrid ning seada end püsivalt sisse ja kohaneda uuel asukohamaal oli ratsionaalne, ent võõristus, enese tajumine otsekui eikellegimaal või keelatud territooriumil säilis, kirjutab kirjandusteadlane Janika Kronberg.

Paradoksaalsel moel sünnitas selline seisund eesti kirjanduse ühe modernseima teose – Karl Ristikivi romaani «Hingede öö». Võib isegi avarapilgulise kriitiku Ants Orase toel väita, et selle teosega jõudis eesti kirjandus järele Euroopa ja Ameerika kirjandustes juurdunud introspektiivsetele eneseotsingutele ja ületas seni eesti proosas valitsenud realistliku kujutamislaadi. Tegemist olekski nagu «välismaa kirjandusega», mis ühtaegu peegeldab nii tundliku eesti pagulase hingekriisi kui tõuseb selle looja siseheitlustest kõrgemale üldistustasemele.

Ent Ristikivi enese sõnul oli «Hingede öö» kirjutamise üheks ajendiks ka mäng, sõprade ringis heidetud väljakutse «teha midagi moodsat» vastuvõtmine, allumine intellektuaalsele provokatsioonile. Laenata motiive ja vihjeid maailmakirjandusest, deformeerida aega ja ruumi, rakendada sürrealismile lähedast automaatkirjutamist, panna sõnadesse oma sisemised pinged, poetada teksti kõllap vägagi enesekohaseid seiku – ja ühtlasi varjata neid, pakkudes lugejale unenäolist ja luupainajalikku ekslemist uusaastaöises Surnud mehe labürintjas majas.