JUHTKIRI ⟩ Raamatumüük näitab kirjastusmaastiku teisenemist

Viljandi antikvariaat, vanad raamatud. Presidendi otsusel saab kauaaegne Viljandi raamatupoe pidaja Mai Palo Valgetähe V klassi teenetemärgi. ELMO RIIG/Sakala. Foto: Elmo Riig

• Väikesel raamatuturul toimimine on vastuvoolu ujumine.
• Üles on kasvanud nutiseadmepõlvkonnad.
• Siiski ei kaota eestikeelne raamat oma kohta ja väärtust.

Eesti Kirjastuste Liidu liikmete raamatumüüginumbrid on nelja aastaga langenud 20 protsenti. Just nagu allakäigutrepist üles, viis protsenti igal aastal. Nihe näitab küll langust, aga see ei ole nii traagiline, kui paistab.

Eestlased on edetabelite usku, eriti kui andmeid mõõdetakse proportsiooniga SKTsse või 100 000 elaniku kohta. Tänases lehes on suur ülevaade Eesti eelmise aasta raamatumüügi edetabelitest. Absoluutarvudes on tulemused muidugi masendavad. Kirjastuste liidu edetabeli tipus on lasteraamatud läbimüügiga 15 000 ja 11 000, mis pole ju paha, aga neid turustatakse Maxima poeketi kampaania osana.

Seejärel tulevad kokaraamatud ja õpikud, kõik juba hoopis väiksema läbimüügiga. Näiteks neljandal kohal oleva kokaraamatu aastane läbimüük on olnud vaid 6200 eksemplari, kuid raamat ilmus alles oktoobris, jõuluostuhooajaks. Algupärase ilukirjanduse esimene nimetus on nimekirjas üsna põhjas, 39. kohal 1600 eksemplariga, kirjanikult, keda ühena vähestest arvatakse suutvat end autoritasudest ära elatada. Need arvud pole kindlasti midagi rõõmustavat.

Kuigi kirjastamine on Eestis pidev vastuvoolu ujumine, näitab raugematu kirjastamisaktiivsus, et eestikeelne raamat ei kaota veel niipea oma väärtust ja kohta ühiskonnas.

Eks raamatukultuuri hääbumisest on räägitud juba aastaid. Üles on kasvanud nutiseadmepõlvkonnad, kelle meediakasutus on olemuslikult audiovisuaalne. Ei saa öelda, et noored üldse ei loe, kuid nad loevad üsna palju rahvusvaheliselt levivaid ingliskeelseid raamatuid, sest need jõuavad turule enne kui eestikeelsed tõlked ja lisaks on tõlkeist veel palju odavamad ka.

Lisaks on viimasel ajal oluliselt tõusnud paberi hind, mis on muutnud raamatu ja iseäranis väikese trükiarvuga eestikeelsete raamatute kirjastamise oluliselt kallimaks. Mainimata ei saa jätta ka seda, et raamatukaupmeeste juurdehindluse osa on aastakümnetega järjekindlalt kasvanud. Kunagi moodustasid raamatu kaanehinnast kirjastamise, trüki- ja müügikulud igaüks kolmandiku, siis praeguseks on müügi osakaal 10–15 protsenti kasvanud. See tähendab, et raamat on muutunud ka palju kallimaks kui varem.

Raamatumüügi kahanemine on seni toimunud aeglaselt. Seetõttu mõjub viimaste aastate järsk kukkumine häirekellana. Kuid loodetavasti on tegu siiski valehäirega. Nimelt ei hõlma kirjastuste liit sugugi mitte kõiki Eesti kirjastusi. Ja need teised kirjastused ei ole sugugi mingid riiulifirmad.

Kui analüüsida raamatupoodide müügiedetabeleid, siis selgub, et nende pingeridade tipus ei ole ühtegi kirjastuste liitu kuuluva kirjastuse raamatut. Kirjastuste liidu neljandal kohal olev kokaraamat oma 6000se läbimüügiga on Rahva Raamatu edetabelis alles 20. kohal. See tähendab, et raamatumüügi absoluutses, mitte kirjastuste liidu edetabeli tipus olevate raamatute trükiarvud ületavad ilmselt 20 000. Edukaimat luulekogu, mis oli poodide edetabelis 7. ja 8. kohal, müüdi 10 000. Et Russowi kroonika uustõlge oli 5. kohal, näitab, et sümbolväärtusega raamat on endiselt ihaldusväärne.

Seega on müügiarvude kiire vähenemine suuresti näiline. Kuigi väikesel raamatuturul toimimine on pidev vastuvoolu ujumine, näitab raugematu kirjastamisaktiivsus seda, et eestikeelne raamat ei kaota veel niipea oma väärtust ja kohta ühiskonnas.