Ene Kallas ⟩ Kui kolli nagu EKRE ei ole, siis tuleb ta leiutada

Ene Kallas Foto: Valmar Voolaid

• Vale meeldib tihti kõikidele ja on magus kuulata.
• Valimistest valimistesse on vaja kõigi hädade patuoinast.

​Valimised tuletavad meelde musta kassi püüdmist pimedas toas. Miski ei välista, et kass võib olla ka Schrödigeri kass, kirjutab toimetaja Ene Kallas.

Räägin parem ühe ammu kuuldud muinasloo. Enam ei mäletagi, oli see iiri, oli see šoti. Oli kuidas oli, aga kord kõndinud linna tänavatel ilusate riiete ja heade kommete ning malbe häälekõlaga võõras. Ta meeldis kõikidele, ta sai kõikidega läbi, oli oodatud külaline igal pool. Ta rääkis, et linnaelanikele saabub kohe-kohe paradiis. Siis tuli linna teine võõras. Tal ei olnud riideid seljas, ta hääl oli karedavõitu, tal oli sirge ja selge pilk. Häälgi kõlas külmalt. Tema rääkis, et elu on täpselt selline, milliseks sa ta ise elad. Abi ei ole kuskilt oodata, linn jääb linnaks, paradiis on unenägu. Ta vandus, et räägib tõtt, ja kuna tal ei ole midagi varjata, on ta alasti. See võõras aeti linnast välja.

Esimesel võõral hakkas teisest hale, ta läks ja otsis ta üles. Ja ütles nii: «Kui sa tahad, et sind tõsiselt võetaks, pead endale mõned lihtsamadki riided selga panema. Alles siis hakatakse sind kuulama.» Esimese võõra nimi oli Vale, teise nimi Tõde. Tõde tõmmanudki Vale toodud valge ürbi ülle ja läinud tagasi linna. Keegi ei tundnud teda ära, aga minema ka ei aetud. Nii saanudki ta end kuuldavaks tehtud.

Et inimesed võtaksid tõe vastu, peab ta olema maskeeritud. Vähemalt peaks tal varjatud olema kõige intiimsemad kohad. Sest muidu teda ei usaldata. Ta on liiga paljas...

Mis üks kord lubadusena töötas, töötab ehk ka teist ja kolmandat korda. Võibolla isegi kümnendat.

Suur osa, kui mitte kõik valimisloosungid ja -lubadused korduvad aastast aastasse. Mõningate nüanssidega. Erinevaid teid pidi. Aga mälu näib na lühike olevat, nii neil, kes valivad, kui neil, kes neid loosungeid kuulutavad. Või vastupidi – hoolimata sellest, mis vahepeal on toimunud, tahetakse uskuda seda, mida lubatakse. Sest ükskord me ju võidame niikuinii? Ja teiselt poolt – mis üks kord lubadusena töötas, töötab ehk ka teist ja kolmandat korda. Võibolla isegi kümnendat. Sest lubadused tunduvad justkui tõotusena.

Teine suur ühine joon, mis kordub valimistest valimisteni, on kolli tagaajamine. Vanasti oli see Savisaar, nüüd EKRE. Ikka peab keegi süüdi olema kõikides hädades ja viletsustes. Ei saa ju ometi nii olla, et me ise oleme süüdi? Loomulikult keegi teine. Ja kui seda kedagi sobivat ei ole, siis tuleks ta välja mõelda ja nüpeldades linnaväravast välja ajada. Siduda oinale kõik patud selga, värvida loomake mustaks, isegi kui tal on vaid mõned mustad laigud ja needki pigem hallipoolsed, ja kupatada tühermaale. Raisakotkastele seltsiks.

Kui aga EKREt enam ei ole? Küll siis leitakse keegi teine või neljas. Patuoinas on surnud, elagu patuoinas!