MART KULDKEPP ⟩ Venemaa on muutumas hiiglaslikuks Põhja-Koreaks

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi (keskel) Londonis, Westminster Hallis. Foto: Stefan Rousseau/Reuters/Scanpix

• Vene pealetung tundub ebareaalne.
• Maailmas leidub ikka veel nn rahutuvisid.
• Venemaa tuleb võimalikult palju isoleerida.

Vahepealsete kuude järel, mida iseloomustasid eeskätt Venemaa raketi- ja droonirünnakud Ukraina energiataristu vastu, valitseb nüüd arusaam, et sõda on taas kord jõudmas uude faasi ning lähiajal on oodata uut Vene lauspealetungi, kirjutab kolumnist Mart Kuldkepp.

See muudab Ukrainale tundlikuks küsimuseks lääne uue relvaabi kohalejõudmise kiiruse ning selle, kas oleks võimalik kohe hankida ka järgmisi võimekusi nagu hävitajad ja tiibraketid.

Samuti on meedias ja sotsiaalmeedias taas kord jõulisemalt esile kerkinud mitmesugused n-ö rahutuvid, kes soovitavad lepituspoliitikat ja relvatarnete üleüldse lõpetamist, sest Vene võit Ukraina üle olevat nagunii kindel, liialt resoluutse vastupanu korral olevat karta aga tuumasõja puhkemist. Vene poolt on uuesti jutuks võetud NATO Ida-Euroopasse laienemise justkui provokatiivne iseloom ja lääneriikide toetus «natsidele», mille käepärase tõendina jagas Vene välisministeerium mõni päev tagasi EKRE korraldatud tõrvikurongkäigul tehtud fotot. Samal ajal on meediasse lekitatud andmeid Venemaa väidetavatest plaanidest veel kuni poole miljoni mehe mobiliseerimiseks.

Kõigel sellel on omamoodi infosõja iseloom. Esiteks pole lahingud vaikinud ka vahepeal ning kui Ukraina infot uskuda, siis on Venemaa igapäevased kaotused elavjõus väga arvestavad juba praegu. Mingisugune lisamobilisatsioon on seetõttu vajalik juba olemasolevate üksuste lappimiseks. Arvestades Vene logistilist ja väljaõppevõimekust tunduvad jutud 500 000 mehest siiski pigem fantaasia valdkonda kuuluvat.

Teiseks on Vene propaganda jutupunktidel, mis on mõeldud lääneriikide ühtsust lõhkuma, seda vähem soovitud mõju, mida kauem neid samal kujul korratakse. Praeguseks on lääneriigid Ukraina abistamisse investeerinud juba nii palju raha, sõjamaterjali ja omaenda poliitilist kapitali, et selle poliitika muutmiseks oleks vaja enamat kui ebamääraseid ähvardusi, mis on juba kord-korralt tühjaks osutunud.

Teiseks on Vene propaganda jutupunktidel, mis on mõeldud lääneriikide ühtsust lõhkuma, seda vähem soovitud mõju, mida kauem neid samal kujul korratakse.

Kolmandaks on suured lääneriigid seni avaldanud valmisolekut resoluutsemaks tegutsemiseks eelkõige järjekordsete Vene sõjakuritegude ilmnemise järel. See aga ei saa ega tohigi olla jätkusuutlik strateegia Ukraina toetamiseks. Ukrainlastele on ülioluline, et lääs mõistaks olukorra tõsidust mitte ainult tagantjärele, vaid ka ette vaatavalt, kuna igasugune õppimine kogemusest tuleb ukrainlaste elude hinnaga. Sellest ka Volodõmõr Zelenskõi teine välisreis viimase aasta jooksul, seekord Suurbritanniasse ja ka Mandri-Euroopasse.

Lisaks Ukraina otsesele abistamisele on Eesti ja teiste Venemaa naaberriikide ülesanne aidata läänemaailmal mõista, et tegelik julgeolekuolukord Euroopas on fundamentaalselt muutunud ning külma sõja järgse ajastu optimism, nii palju kui seda veel alles oli, on osutunud alusetuks. Ka Ukraina võit, mis on vältimatult vajalik, ei tekita mingit uut rahudividendi, vaid ainult hoiab ära halvima. Venemaa järkjärguline muutumine tohutuks Põhja-Koreaks on reaalsus, mis kardetavasti jääb meiega veel pikaks ajaks ning muuta ei saa seda keegi peale venelaste enda. Seni aga tuleb hoolitseda, et Eesti koos oma sõprade ja liitlastega jääks õigele poole raudset eesriiet.