Indrek Schwede ⟩ Meie vanavanematel oleks väga raske mõista, et nende järeltulijad hakkavad kaitsma vaenulikke sümboleid

Vanapargis olnud punamonument on oma eelmiselt asukohalt likvideeritud, kuid leidub neid, kelle hinnangul on selle reljeefil kunstiväärtus. Foto: Mailiis Ollino

Vaenulikku ideoloogiat põlistava kunsti avalik eksponeerimine õõnestab meie väärikust vaba rahvana ja julgustab viiendat kolonni, kirjutab kolumnist Indrek Schwede.

Ülemöödunud suvel otsisin jälgi Vabadussõja mälestusmärkidest Tartu rahu põhjal Eestile kuuluvatelt territooriumitelt Narva taga ja Petserimaal. Väikeste lootustega läksin Ingerimaal isurite asualal paiknevasse Vanakülasse, mille kalmistul asunud mälestusrist oli üle elanud Nõukogude okupatsiooni, aga 1991. aastaks oli sealt kadunud pronksplaat 13 langenu nimega. Selle risti saatus oli sealtmaalt Eesti uurijatele teadmata. Ilmnes, et alles polnud ainuüksi rist, vaid kellegi käed olid taastanud ka pronksplaadi!

Petseri kalmistul on alles üksikute hukkunute hauad, mõnel ka viide nende sõjaväeosale. Mälestusmärgid Petserimaal on aga hävitatud. Näiteks Eesti skautluse rajaja Anton Õunapuu monument Pitalovos (praegu Suur-Bereznjuk) asub pealekasvanud metsa serval ja purustatud mälestusmärgi tükkidelt on loetavad üksikud sõnakatked, nende hulgas murtud «Eesti». Lähima talu pikas lipuvardas lehvib NSV Liidu punaplagu. Vana-Irboskal asunud Eesti suurtükiväelaste mälestusele pühendatud monumendialus on alles ja monumendi roosa graniitsammas on toodud Riia–Pihkva maantee äärde, kus tal on uus kandev roll: uue plaadi ja ülaosa saanud sammas leinab Nõukogude sõdureid, kes hukkusid Vana-Irboskat Saksa fašistidest vabastades. Monumendi tagaküljel on näha neli poldiauku, mis kunagi hoidsid ilmselt Eesti suurtükiväelastele pühendatud malmtahvlit.