Juhtkiri ⟩ Me arvestame sõjaohuga liiga vähe ega pinguta piisavalt

Päeva karikatuur, 8. veebruar. Foto: Urmas Nemvalts

• Aasta eest ärkas meie kõrval Leviaatan.
• Kaotus ei tähenda Venemaa kursimuutust.
• Me ei tohi langeda mugavustsooni.

Tundlik arvaja on nagu seismomeeter, mis ühiskonna valupunkte määratleb.

Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi meenutas Jüri Reinverele aasta arvamusliidri auhinda üle andes helilooja meeleolu tema teose «Enne kui Leviaatan ärkab» ettekandmisel 2019. aastal. Siis rääkis Reinvere suurest ärevusest, mida oli maailmas tunda.

Leviaatan on mütoloogiline koletis ja aasta tagasi ärkas ta tõesti meie silme all – Venemaa agressioonisõja näol Ukrainas. Reinvere esseed pole ülearu optimistlikud ka praegu, kui Ukraina on terve aasta jooksul südi vastupanu osutanud.

Reinvere suurim väärtus esseistina ongi vahest see, et ta vahendab maailma mitmeplaaniliselt, tõmmates meid välja oma «ainuõigsuse» mullist ja sundides kaasa mõtlema. Ta hoiatab lääne sõjaväsimuse eest, poliitika pealispindsuse ja arvamusruumi killunemise eest. Mida peaksime tegema, et vältida kuulamis-, lugemis- ja mõistmisvõime vähenemist?

Postimees teab, et üks kindel viis on pakkuda lugejaile kõrge kvaliteedi ja tugeva argumentatsiooniga arvamusartikleid. See on Eesti ühiskonna intellektuaalne elujõud.

Kuid mida teha, kui meie kõrval on hullunud Leviaatan, valmis sõjaks ja purustusteks. Selle küsimuse tarvis pidas arvamusliidrite lõunal ettekande kindralmajor Vello-Veiko Palm.

Tema sõnul on maskid langenud ja meie naabri, Vene Föderatsiooni koletisepale nüüd kõigile näha. Maskide langemine tegi olukorra küll lihtsamaks, kuid mitte kergemaks. Peame arvestama, et isegi Venemaa täielik sõjaline ebaõnnestumine Ukrainas ei luba meil kergemalt hingata. Kaotus ei tähenda Venemaa kursimuutust ja oht naabritele võib kasvada.

Pole õige panna füüsilist allakäiku lihtsalt noorte süüks, vaid seda on soosinud nende vanemad ja meie eluviis tervikuna.

Palm ei nimetanud oma kõnes kordagi Nursipalu harjutusala, kuid ta püstitas selgelt õhus oleva küsimuse ühiskonna valmisolekust kaitseväge toetada.

Meie praegune olukord ei toeta sõjaliseks riigikaitseks valmistumist piisavalt. Puudus on nii inimestest kui ka ressurssidest, vaja läheb ettevõtjate ja maaomanike mõistvat suhtumist ja abi. Riigikaitse pole teenus, mille me enda jaoks kusagilt kõrvalt sisse ostame, vaid see on küsimus sellest, millest me kõik – nii igaüks eraldi kui ka ühiskond tervikuna – oleme valmis selle nimel loobuma.

Kindralmajor Palm tõi ka ehmatavad andmed meie noorte kahaneva kehalise võimekuse kohta. 80 protsenti kutsealustest ei suutnud mullu sooritada rahuldaval tasemel nn NATO testi. Ilmselt pole õige panna sellist allakäiku lihtsalt noorte süüks, vaid seda on soosinud nende vanemad ja meie eluviis tervikuna.

Sõnaga, Leviaatani kõrval ei või me langeda mugavustsooni – ei vaimselt ega füüsiliselt. Postimehe aasta ajakirjanik Jaanus Piirsalu rõhutas seda lakooniliselt ja mõjusalt, kutsudes üles vähem sööma ja rohkem Ukrainat toetama.

Kuidas sõdiv ja oma ümbruse suhtes hoolimatu inimene toimiva ökosüsteemi umbe võib ajada, näitas oma ettekandes teadlane Tuul Sepp. Häda ehk ongi selles, et inimene ei tohi olla isekas ega käituda groteskse «looduse kroonina» ning meil tuleb alles pingutada, et olla «tark ja ettenägelik loom».