URMAS KÕLJALG ⟩ «Tegelikult on kõigele maailmas lagundaja olemas»

Tartu Ülikooli mükoloogia professor ja akadeemik Urmas Kõljalg on kogu oma teaduskarjääri jooksul uurinud seeni ja eluslooduse informaatikat. Keskkonnahariduse Ühingu hiljutisel vestlusõhtul vestles temaga Tõrvandi kooli õppejuht Jonas Nahkor palju positiivset vastukaja saanud Merlin Sheldrake’i raamatust «Läbipõimunud elu».

Mis sind seeneriigiga seob, et sa oled selle teema juures nii kaua püsinud?

Kindlasti see, et selles on nii palju tundmatut. Või nagu tänapäeval öeldakse – tumeainet. Alguses ma seda muidugi ei teadnud, sest kui noor inimene midagi alustab, siis ta sõltub juhendajast, ja minul vedas, kuna minu juhendaja oli Erast Parmasto.

Aja jooksul ma ikka ja jälle avastan, kui palju on veel uurida. Kusjuures see muutub aina põnevamaks. Kui noored inimesed kirjutavad selliseid raamatuid nagu see [Merlin Sheldrake’i «Läbipõimunud elu»], millest me täna hakkame rääkima, siis see inspireerib. Ja inspireerivad ka need teised noored, kes tunnevad ennast sellest puudutatuna.

Merlin Sheldrake kirjutab oma raamatus ka sellest avatarlikust ideest, kuidas mets on seotud üheks kokkuhoidvaks võrgustikuks, n-ö metsa internetiks. Ta kirjeldab neid seoseid, samas seab küsimuse alla nende soovide vastastikuse heasoovlikkuse. Seal on ka üksteisele ärapanemist, üksteise kulul elamist. Mida sina selle metsa interneti idee kohta ütled?

See on suures osas ikka olnud nii, et elusloodus, liigid ja indiviidid tegelevad, nagu inimesedki, tüssamisega. Me küll näeme, et seened seovad näiteks taimi võrgustikku ja need ained võivad väga sõbralikult läbi seente liikuda ühelt indiviidilt, näiteks puult, teisele isendile. Küllap seal käib siis ka mingi infovahetus, sest seen peab aru saama, et ta viib aineid ühelt teisele, ja ka doonor, kes annab suhkruid ja teisi ühendeid ära, peab sellega nõus olema. Sellest, kuidas see mehhanism ja info liikumine toimub, teame me õige vähe või pigem ütleks, et suurt midagi ei tea. Aga looduses käib võitlus toitainete ja fotosünteesi produktide pärast. Kui keegi kellelegi midagi annab, siis teda kas petetakse või ta saab midagi vastu, ning ta on huvitatud rohkem vastu saama.

Muidugi on Sheldrake’il välja toodud need väga unikaalsed ja erilised tüssamisjuhtumid, kus üks taim tüssab läbi seente teisi taimi. Samas me ei tea, kas ka seen on huvitatud, et üks taim tüssaks teist. Näiteks paljud orhideelised ise ei fotosünteesi ega tooda suhkruid, vaid hangivad suhkruid teistelt liikidelt. Nad «meelitavad» seeneniidid juure rakkudesse, et siis nad toitainete omandamiseks ära «seedida».

Sheldrake viibib raamatu alguses veel ühe seose juures, mis puudutab psilotsübiini (psühhedeelne aine, mida sisaldab üle 180 seeneliigi – toim) ja aknakest, ütleme, seente teadvuse maailma. Lapsik küsimus: kas seentel on mingi ühine teadvus, millesse nad meid vahetevahel sisse lasevad?

Sellesse ma ei usu, tegemist on ikkagi ühe toimeainega miljonite seas, mille inimene on avastanud. See mõjub meie ajule ja mõttetegevusele, ma pigem teadlasena vaatan seda kui toimeainet, mis mõjub meie tajudele ja käitumisele.