Jüri Reinvere ⟩ Ühiskonnas on midagi valesti, kui näed teises arvamuses vaenlast

Postimehe aasta arvamusliider on Jüri Reinvere Foto: Tairo Lutter

Avaldame Postimehe aasta arvamusliidri, helilooja Jüri Reinvere kõne Postimehe arvamusliidrite lõunalt 7. veebruaril.

Andke mulle andeks, et alustan Marxiga, sest ma tahan teile tõestada, et Marx eksis. Marx, täpsemalt Groucho Marx, üks vendadest Marxidest, on väitnud, et kolm maailma kõige õhemat raamatut on järgmised: «Itaalia kangelasteod», «Inglise köögi saladused» ja «1000 aastat saksa huumorit». Olen elanud Saksamaal piisavalt kaua, et võin teile öelda: sakslastel on kindlasti huumorimeel. Armastusväärse huumori hulka kuulub Annette Humpe rida Max Raabe hitis, seal nimelt on öeldud «Üksi ei saa suudelda». See mõte on suurepärane, sest see on lihtne ja samas üllatav. Sulle tundub see lause naljakas, sest sa pole sellele kunagi mõelnud, aga saad kohe aru, et see on õige. See Raabe laul on palve armastuse poole ja samas pettekujutelma vastu, mille kohaselt peaks saama kõike ise osata ja ise teha – üks valesti mõistetud autonoomia ja suveräänsus. Sest juba ka piibel ütleb, inimesel ei ole hea üksi olla.

Niisiis ei saa üksi suudelda ega üksi saa ka olla arvamusliider. Arvamusliider sõltub tunnustusest – ja tunnustusest mitte allumise, vaid soovitavalt võimalikult paljude inimeste heakskiidu tõttu. Arvamusjuhtimine on sotsiaalse tegevuse tulemus, suhtluse vili. Isegi enesekindlus ei arene välja iseenesest, vaid vastasseisus teistega – tunnustamise ja korrigeerimise koosmõjul. Arvamusliidri tekstide või väljaütlemiste kaudu – nagu peeglist – peaks ka märkimisväärne osa ühiskonnast saama enesekindlust. Terve enesekindlus on võrdsel kaugusel alaväärsuskompleksidest ja kõrkusest.

Arvamusliidri kuju eeldab avalikku sfääri, milles ühiskond suhtleb endaga. Selleks oli varem kirik, teater ja parlament – need kohad, kus tekkis keel ja mõisted, mille kaudu ühiskond õppis iseennast mõistma. 19. sajandil lisandus neljas autoriteet: ajakirjandus. Ajakirjanduse, meedia ja paljude intellektuaalide tegevus muutus sõltumatuks poliitikast, kirikust, aga ka sisutühjast diskussioonist. See avalik tegevus esitas küsimusi selle kohta, kuidas me tahame ja peaksime elama, olenemata valitsuse seadusandlikest perioodidest.

Ja mis on väga oluline: valimisperioodidel on just vahetu olevik see, kes annab algimpulsi. Võidavad need, kes palju lubavad ja kellel on parim karisma. Kuid kodanikuühiskonna avalikus sfääris, arvamuste vahetamises on oma koht ka hirmudel, muredel, tõeotsingul, isegi kui see on ebapopulaarne. Siin kujundatakse arvamusi, mis on erakonnavabad, kuid mitte apoliitilised.

Isegi enesekindlus ei arene välja iseenesest, vaid vastasseisus teistega – tunnustamise ja korrigeerimise koosmõjul.

Selline kriitilise avalikustamise vorm on praegu ohus kogu maailmas. Kui kirjanik Eva Menasse sai 2019. aastal Maini-äärses Frankfurdis Ludwig Börne auhinna, mis on Saksamaa üks olulisemaid ajakirjandusauhindu (Eva Menasse on muide samuti kirjutanud väga palju Frankfurter Allgemeine Zeitungisse), juhtis ta tähelepanu tõsiasjale, et digitaliseerumine hävitab avalikkust. Avalikkus killuneb üha enam erihuviga kanaliteks raadios ja televisioonis ning miljoniteks väikesteks vestlusfoorumiteks internetis. Sotsiaalmeedias tekivad nn filtrimullid ja kajakambrid, kus kasutajaid premeeritakse alati heakskiiduga. Aga nagu ma ütlesin, terve enesekindlus tekib tunnustamise ja korrigeerimise koosmõjus. Majandussüsteem, milles me elame, põhineb kasvul. Ja kasvuloogika määrab ka algoritmid sotsiaalvõrgustikes. Programmid uurivad meie eelistusi ja arvamusi selleks, et esitada meile ühte ja sama. Tulemuseks on korrektsiooni tehniline kõrvaldamine.

Mida see tähendab? Selle tähendust oli märgata pärast Black Lives Matteri liikumise algust ja keset koroonapandeemiat. Ma ise kogesin, kuidas mõned sõbrad postitasid Facebooki: see ja see on minu arvamus ja kes ei nõustu, katkestagu minuga nüüd suhtlemine. Ehk teiste sõnadega, nad ei suutnud nõustuda enam vastupidise arvamusega. Nad andsid oma «sõpradele» paar päeva aega oma arvamuste selgitamiseks ja need, kes ei nõustunud, eemaldati nimekirjast. Mu hea sõbranna Berliinis tõmbus mõneks ajaks Facebookist täielikult tagasi, sest sealne arvamustevahetus oli tema jaoks mürgitatud poliitilisest vihkamisest. Nutitelefoni taga ja diivanil on julgusel ja vihkamisel teised piirid. Te ei pea igapäevaelu üksteisega jagama. Seevastu paljud mu headki sõbrad, noored britid olid Brexiti-hääletuse tulemusest kohkunud. Nad ei olnud hääletamas käinud, olid täiesti unustanud, kus on tegelik reaalsus, ja arvasid, niimoodi laisalt ja pealiskaudselt, et piisab interneti arvamusfoorumites või Facebookis pöidla üles või alla vajutamisest.

Jah, see, mille Eva Menasse 2019. aastal diagnoosis, on tõsi: kasvavas kompromissivõimetuses on midagi suitsidaalset. Ja ühiskonnas on midagi põhimõtteliselt valesti, kui sa ei näe teistes arvamustes enam parandus- või kontrollivõimalust, vaid ainult vastast, isegi vaenlast. Mida ma igapäevaelus märkan, on see, et kuulamis-, lugemis- ja mõistmisoskus langeb kiiresti. Inimesed on nii täis eelarvamusi, oma huvisid, aja ja töösurve poolt blokeeritud, et nad ei pööra enam üldse tähelepanu sellele, mida sa tegelikult ütlesid või kirjutasid. Sotsiaalsete võrgustike algoritmid tugevdavad seda nähtust iga oma tehinguga.

Avalikkus killuneb üha enam erihuviga kanaliteks raadios ja televisioonis ning miljoniteks väikesteks vestlusfoorumiteks internetis.

Saksamaal sain aga jälgida ka seda, kuidas vanad ajakirjanduslikud foorumid muutusid keset pandeemiat ootamatult taas tugevaks. Kriisi ajal tekkis paljudel igatsus usaldusväärse teabe, asjatundlikkuse ja enda arvamuste parandamise järele. Lugejad pöördusid tagasi klassikaliste suurte ajalehtede juurde ega usaldanud enam sotsiaalmeediat. Samuti taastus avalik-õigusliku ringhäälingu tähtsus. Kõik see peaks andma mõtlemisainet ka Eestis: võime olla uhked, et meil on sellised foorumid, kus põrkuvad erinevad arvamused, kus on veel võimalikud vaidlused, parandused ja kompromissid. Üleriigilised päevalehed, avalik-õiguslik ringhääling, aga ka suured kultuurifestivalid omavad suurt tähtsust: läbi elava kontakti päris inimestega ja valmisoleku kaudu end avalikus ruumis kriitika alla seada aitab see kaasa mõistuspärasusele ja kompromissivalmidusele. Heaolu ajal kipub ühiskond aga muutuma kergemeelseks ja viskama sellised saavutused minema lihtsalt sellepärast, et need on vanad. Alles kriisides mõistame, kui vajalikud need olid.

Arvamusliidrid on võimalikud ainult seal, kus on sellised avalikud foorumid; kus publitsistidel on julgust vastuoludega silmitsi seista ja kus ka avalikkus on nõus selliseid tegelasi jälgima. Ma võin eksida, aga mulle jääb mulje, et selliste figuuride hulk, kellelt oodatakse autoriteetset arvamust, on vähenenud nii Saksamaal, Prantsusmaal kui ka Suurbritannias: võib-olla intellektuaalide resignatsiooni tõttu, võib-olla ka traditsiooniliste foorumite lagunemise tõttu.

Prantsusmaal naeruvääristati «avalikku arvamust» juba ammu. Jacques Offenbachi operetis «Orpheus allilmas» esineb avalik arvamus omaette tegelasena. Tegelikult ju pole ühe inimese või nähtuse kuulsuse kohta paremat tõendit kui parodeerimine. Ja see, et Offenbach teeb nalja «avaliku arvamuse» teemal, näitab lihtsalt, kui oluline see toona oli. Ka Offenbachi nali pole pahatahtlik. Tema teoses astub avalik arvamus sotsiaalse õhkkonna vastu, kus puudub armastus ja valitseb küünilisus ja lõbujanu. Kui kõik tahavad lihtsalt lõpmatut lõbu – lõpmatut nalja –, nõuab avalik arvamus Offenbachi operetis inimlikkust. Seal, kus kõigil on tahtmine mõnusalt aega veeta, kutsub Offenbach sind minema allmaailma surnute juurde. Sest – nagu ütles kunagi Prantsuse arvamusliider, kirjanik ja kultuuriminister André Malraux – kui tahad lugeda tulevikku, pead lehitsema minevikku.

Asjaolu, et siin Eestis on võimalik olla valitud aasta arvamusliidriks, tõestab minu jaoks kahte asja: seda, et kodanikuühiskonna avalikkuse jaoks on olemas foorumid ning et julgus arvamust ja ekspertiisi esitada saab tasu. Et vaidlustes ja arvamuste paljususes sünnib tõde. Tänan inimesi, kes mulle selle tunnustuse andsid.