TUUL SEPP ⟩ Inimlikkus loomades ja loomalikkus inimestes (8)
7. veebruar 2023, 16:26
Avaldame Tartu Ülikooli evolutsioonibioloogi Tuul Sepa ettekande tänaselt Postimehe arvamusliidrite lõunalt.
Inimene kuulub loomariiki. Me kuulume ka inimese perekonda, inimlaste sugukonda, esikloomaliste seltsi ja imetajate klassi.
Bioloogiliselt pole mingit küsimust, kas inimene on loom või mitte. Meie sugulasi on täis mitte ainult terve mets, vaid ka kõikvõimalikud muud elupaigad alates rohumaadest ja kõrbetest ja lõpetades jõgede, merede ja ookeanidega. Kuulume heasse seltskonda, võitjate hulka, kes on ühisest alguspunktist, meie ühisest esivanemast, aastamiljonite käigus mööda erinevaid evolutsioonilisi radu kõndides tänasesse päeva välja jõudnud.
Kuna stardijoon oli meil kõigil sama ja kõiki loomi praeguse vahefinišini toonud looduslik protsess ehk evolutsioon samuti, pole selles midagi üllatavat, et paljud inimestel leiduvad tunnused esinevad ka teistel loomadel, ning et loomade käitumises, füsioloogias ja geenides on väga palju kattuvust inimesega. Olen seetõttu oma teadustöös julgelt ette pannud metsikute loomade uurimise laiema kasutamise inimesega toimuva mõistmiseks tänapäeva maailmas ning oma populariseerimistöös toonud esile inimese käitumise evolutsioonibioloogilist tausta ja paralleele teiste loomade käitumisega.
Kas inimest võib tõesti käsitleda loomana ja kas loomadest on mõtet otsida inimlikkust? Antropomorfism, liigne inimsuse otsimine, on tavaline kriitika loomade käitumise inimlikkusest liigselt vaimustusse sattuvatele teadlastele.
Minu seisukoht on, et iseenda paremaks mõistmiseks on kasulik vaadata end kõrvalt. Arusaadavalt on see päris keeruline ülesanne, umbes nagu oma küünarnuki limpsimine. Me oleme enda sees kinni ja meil on väga raske astuda endast välja, et enda käitumist objektiivselt, teadusliku pilguga analüüsida. Samal ajal teame, et inimese käitumise kujunemisel on loodusliku valiku protsessidel olnud tugev mõju, ning oleme oma keskkonda samamoodi oma tunnuste kaudu sisse sobitatud nagu kõik teised elusolendid.
Evolutsioon on aga aeglane protsess, mis tuleb eriti tugevalt esile kiiresti muutuvas keskkonnas. Nii on osa meie tunnuseid ajast maas ja muutunud ebakohasteks, või on keskkond meile sobivatest tingimustest liiga kiiresti eemaldunud. Siin tulebki appi inimese võime analüüsida, arutleda, läbi mõelda ja mõistusega kontrollida. Selleks et aru saada, mida me praeguses keskkonnas valesti teeme. Me peame suutma ennast ümbritsevat keskkonda vaadata ka looma pilguga – kus oleme oma inimlikkuse rada pidi rühkides oma looduslikust taustast liiga kaugele ekselnud, jõudes välja paika, mis meie liigile tegelikult ei sobi.
Kas inimest võib tõesti käsitleda loomana ja kas loomadest on mõtet otsida inimlikkust? Antropomorfism, liigne inimsuse otsimine, on tavaline kriitika loomade käitumise inimlikkusest liigselt vaimustusse sattuvatele teadlastele.
«Loom on loom ja inimene on inimene» – siinkohal ütlen mina, et see arusaam on ekslik ja vananenud. Sellest lähtudes oleme teinud suuri vigu, mida oleks olnud võimalik ära hoida, kuid mida nüüd, vigu tunnistades, on võimalik tagasi pöörata.
Toon mõned näited vigadest, mida silmas pean. Me oleme hävitanud metsikute loomade populatsioone ja elupaiku, pidades neid vähemväärtuslikeks olenditeks, ressurssideks, mida inimesel oleks nagu õigus oma ülimuslikkuse tõttu, «tugevama õigusega» kasutada. See käitumine pole ainult vallandanud ühe Maa ajaloo suurimatest väljasuremislainetest, vaid tulnud ka ringiga tagasi meid ennast sabast hammustama. Tuleb välja, et hävitades looduslikku keskkonda, oleme hävitanud ka seda, mida me ise vajame – puhast õhku, vett, stabiilseid õhutemperatuure, toimivaid ökosüsteeme. Keskkond, kus looduslikud liigid järjest välja surevad, on ohuks ka inimeseloomale endale.
JUHTMÕTE
Inimese ja teiste loomade liigne eristamine on viinud looduskeskkonna hoolimatu hävitamiseni. Märgates ja väärtustades inimesega sarnaseid jooni teistes loomades võiksime olla rohkem motiveeritud nende elupaiku paremini hoidma. Teiselt poolt, aktsepteerides, et inimene on üks loomaliikidest, kes vajab oma liigi jaoks sobivat looduslikku elupaika, võiksime olla võimelised kujundama inimühiskonda looduslähedasemaks.
Me oleme pidamas «tugevama õiguse» baasilt sõda loodusega, ja see sõda hävitab meid ennast. Kas näete paralleele päevapoliitilise olukorraga?
Tugevuse kasutamine kellegi vallutamiseks ja allutamiseks nõrgestab mõlemat poolt. Tugevuse kasutamine nõrgema poole kaitsmiseks ja toetamiseks võimestab ja rikastab mõlemat poolt. Ma usun, et see kehtib nii inimese suhtes looduskeskkonnaga kui ka riikide omavahelistes suhetes.
Arvamusega, et loomad tajuvad maailma kuidagi väga teistmoodi kui inimesed, oleme endale põhjendanud paljude inimesest sõltuvate loomaliikide halba kohtlemist. Uskudes, et loomad ei tunne valu, et neil pole emotsioone või et neil ei jagu vaimset võimekust näiteks kiindumuseks, leinamiseks või loovuseks, oleme alla surunud empaatiat ja kaastunnet, mida loomade halb kohtlemine enamikus meis tekitab.
Tunnistamine, et loomad tajuvad maailma inimestega üsna sarnaselt, on võimaldanud meil astuda samme õiges suunas. Näiteks loomkatsete tegemiseks teadustöös peab põhjalikult läbi mõtlema kõikvõimalikud loomade heaoluküsimused. Vähendama katseloomade arvu, leevendama läbiviidavate uuringute mõju loomadele, minimeerima valu ja kannatused ning võimalusel üldse eelistama elusloomade kasutamisele uuringuid rakukultuurides või hoopis arvutisimulatsioonides.
Teistes valdkondades, väljaspool teadust, on veel väga pikk tee minna, kuid õnneks oleme ka põllumajandusloomade puhul hakanud üha rohkem teadvustama nende halba kohtlemist ning väärtustama loomade heaolu esiplaanile seadvaid põllumajandusmeetodeid. Igaüks saab oma valikutega lihtsasti väärtustada põllumajandusloomade heaolu. Selleks tuleb näiteks tarbida vähem loomset päritolu tooteid, eelistada vabapidamise kanamune, rohumaa lihaveise liha ja mahetootmise piima. Nimetagem seda siis inimlikkuse tunnistamiseks loomades.
Valdkond, kus mul on selgelt tunne, et loomade heaolu väärtustamine on ajale väga jalgu jäänud, on kalapüük. Üks väga halb näide on põhjatraalide kasutamine. Selle meetodi abil püütakse tegelikult enamik merest pärit saak. Suurt võrku veetakse laeva taga mööda merepõhja ning koos püügi sihtmärgiks olevate liikidega jääb võrku kaaspüügina terve rida muid liike. Samal ajal saab kahjustada ka merepõhi, kus hävib looduslik ökosüsteem ja kooslus, kaovad korallide maastikud ning üles keerutatakse tohututes kogustes süsihappegaasi.
Minu esimene lähedane kogemus põhjatraaliga kalapüügiga oli sel talvel sakslaste uurimislaeval. Põhjatraali abil koguti andmeid kalaliikide arvukuse muutuste kohta ajas, pikaajalise monitoorimisprogrammi raames, mis on äärmiselt oluline teadmine kommertsliku kalapüügi regulatsioonide paikapanekuks ja mereelustiku kaitseks. Seepärast võib ehk põhjatraalimist selles olukorras mingil määral õigustatuks pidada, kuigi me katsetasime ka oma ekspeditsiooni käigus võimalust asendada põhjatraali uuring merepõhjast tehtud monitoorimisvideotega.
Esimese traalitäiega kallutati koos kaladega võrgust laeva surnud hüljes. Tõsi, rohkem sellist kurba kaaspüüki minu laeval oldud nädalate jooksul ette ei tulnud. Ka igal aastal uurimisekspeditsioonidel käivate teadlaste sõnul on hüljeste sattumine uurimislaeva põhjatraali pigem haruldane, kuid seda siiski juhtub.
Uurimislaevade tehtavate põhjapüükide arv Põhjamerel on aga mitmes suurusjärgus väiksem kui kommertslaevade püügimahud. Kui palju satub nende võrkudesse hülgeid, pisikesi koerhaisid, kes ohtu tajudes end kerra tõmbavad kui kassipojad? Kui palju satub võrku kauneid pikasabalisi lehvivate uimedega raisid? Mõlemaid nägime arvukalt oma võrkudes, ning kuigi teadlased tegid oma parima, et kaaspüüki sattunud haid ja raid merre tagasi lasta, ei olnud see nende loomade jaoks kindlasti meeldiv, valutu või ohutu kogemus.
Kuna kogu see hävitustöö toimub meist kaugel, eemal merel, meie silme alt ära, on meil lihtne seda ignoreerida. Teame nüüd aga, et kõigil neil kogemata võrku jäänud loomadel on oma iseloom ja elulugu.
Vaatame näiteks kõige sagedamini võrku jäänud kõhrkala, harilikku koerhaid, kes on vaid 60–80 sentimeetri pikkuseks kasvav ning vähikestest ja limustest toituv öise eluviisiga kena loomake. 2014. aastal avaldatud uurimus näitas, et koerhaidel esinevad erinevad isiksusetüübid. Mõni neist on leebema loomuga, teine on agressiivsem. Mõni on seltskondlikum ja mõni eelistab üksi tegutseda. Kui tahame tingimata tõmmata piire inimlikkuse ja loomalikkuse vahel, võime seda nimetada inimlikkuseks koerhaides.
Vähi geneetilise tausta uurimiseks on metsikutesse loomadesse salvestatud tohutus koguses väga olulisi teadmisi, mida me oma ülbuses ja inimsuse eituses raisku laseme.
Inimsarnasuse eitamine on oma aja ära elanud. Primaatide käitumise uurija Frans de Vaal on antropomorfismi vastandmõistena võtnud kasutusele termini anthropodenial. Tõlkes võikski see olla ehk inimsuse eitamine. Tema arvates on selgelt ekslik arusaam, et inimene on midagi väga erinevat ja loomade käitumises ei tohiks inimlikke jooni otsida. Tohib ikka. Lihtsalt peab säilitama terve ja teaduspõhise mõtlemise ning mitte kasutama inimese ja teiste loomade käitumise sarnasust lolluste ja vägivaldsuse õigustamiseks.
Inimsuse eitamine loomades on probleem laiemaltki kui ainult käitumisuuringutes. Olen oma uurimistöös viimastel aastatel keskendunud vähi uurimisele metsikutel loomadel. Näen selles suurt potentsiaali mõistmaks seda, miks looduslik valik on meid vähihaigusele haavatavaks jätnud, kuidas toimuvad looduslikud vähikaitsemehhanismid ja kuidas inimtekkelised muutused keskkonnas vähitekke tõenäosust mõjutavad. Metsikute loomade geneetiline mitmekesisus on kui läbiuurimata aardekast, kust võime leida vastuseid paljudele küsimustele haiguste tekkepõhjuste ja ravivõimaluste kohta.
Kahjuks ei oska suurem osa meist seda tohutut väärtust, mis on peidus eluslooduse mitmekesisuses, vääriliselt hinnata. Ka oma uuringutes olen saanud retsensentidelt tagasisidena imestuse. «Miks meid peaks küll huvitama vähk metsikutel loomadel? Mis kasu on meil sellest inimestena, et me seda uurime?»
Olles korduvalt sellise tagasisidega kokku puutunud, kirjutasin möödunud kevadel suure frustratsiooni pealt ühe päevaga teadusliku essee, mis avaldati ühes rahvusvahelises kõrgetasemelises erialases ajakirjas. Osutasin seal, et inimsuse eitamine on probleem, mis hoiab tagasi vähiuuringute arengut.
/nginx/o/2017/04/21/6571621t1hc25f.jpg)
Vähi geneetilise tausta uurimiseks on metsikutesse loomadesse salvestatud tohutus koguses väga olulisi teadmisi, mida me oma ülbuses ja inimsuse eituses raisku laseme. Kuna vähk on evolutsiooniliselt väga vana haigus, pärinedes juba sellest ajast, kui üksi elavad rakud omavahel koostööd tegema hakkasid ning tekkis hulkraksus, on paljud vähiga seotud geneetilised mehhanismid väga vanad ja seetõttu sarnased paljudel loomaliikidel. Seega saame kasutada inimese vähi geneetika uurimisest kogunenud põhjalikke teadmisi geenide ja vähitüüpide seoste kohta, et mõista, millised geenid on vähiga ja vähikaitsega seotud ka teistel liikidel.
Nii on võimalik mõista, miks osa liike või isendeid haigestub suurema tõenäosusega vähki, miks vähikaitse pole kõigil maksimaalne ja mis on loodusliku vähikaitse hind, ning milliste mehhanismide abil kaitsevad ennast vähi eest liigid, kellel selle haiguse esinemissagedus on erakordselt madal. Põnevaid uusi looduslikke geneetilisi vähikaitsemehhanisme on leitud näiteks nii erinevatel loomadel, nagu elevandid, paljastuhnurid või nahkhiired.
Enda teadusprojekti tulemusena olen avastanud, et kahel Põhjamere ja Läänemere põhjas elaval sarnase ökoloogiaga kalaliigil, lestal ja soomuslestal, on erinev võime kaitsta ennast reostuse vähkitekitava mõju vastu. Olen geeniuuringute põhjal leidnud ka võimalikud mehhanismid, mis ühte liiki kaitsevad ja teise haavatavaks muudavad. Seda teadmist saab kasutada nii vähikaitse evolutsiooni mõistmisel kui ka arusaamisel, millised looduslikud liigid võiksid olla inimtekkeliste keskkonnamuutuste poolt rohkem ohustatud kui teised.
Teiste loomade peal on meil kergem omada kõrvalpilku ning saada aru, et inimese muudetud keskkond võib neile olla ohtlik. Näiteks saades aru, et õhureostus või veereostus suurendab tervisehädasid erinevatel loomarühmadel alates kaladest ja lõpetades merelindudega.
Just eelmisel nädalal lõpetasime töörühmaga artikli kirjutamise selle kohta, kuidas reostus mõjutab merelindude geenide avaldumist. Pikaealised merelinnud on inimesega paljuski sarnased, sest ka inimene on pikaealine liik, ja nii merelindudel kui inimestel esineb see, mida me bioloogias nimetame aeglaseks elutempoks. Ehk siis aeglane kasvamine ja areng, pühendunud hoolitsemine oma järglaste eest ja pikk eluiga. Leidsime, et merelindudel, kes on ka sarnaselt inimesega meretoiduahela tipplüliks, mõjutab reostus geenide avaldumist, mis on seotud närvisüsteemi ja hormoonide, immuunsüsteemi ja oksüdatiivse stressiga.
Praegu põhinevad paljud reoainetega seotud regulatsioonid üsna lihtsatel mõõdikutel, mis ei võta arvesse reoainete koosmõju või pikaajalise kokkupuute mõju madalate reoainete kontsentratsioonidega. Aga kui me teame, et pikaajaline kokkupuude reoainetega mõjutab merelindude tervist negatiivselt, saame sama oletada ka inimese kohta. Sarnase järelduse tegime möödunud aastal koos prantsuse kolleegidega avaldatud ülevaateartiklis pestitsiidide tervisemõjude kohta põllulindudele.
Võime kujundlikult öelda, et looduse kaevandused on täis üksteise järel hoiatavalt vait jäänud kanaarilinde – üha uued teadmised inimese poolt muudetud keskkonna kahjuliku mõju kohta mitte ainult looduslike liikide arvukusele ja mitmekesisusele, vaid ka tervisele, peaksid meid hoiatama keskkonnamuutuste negatiivsete tervisemõjude eest loomaliigile nimega inimene.
Linnas elavaid inimesi on siiani paraku hoitud paljuski pimeduses selles osas, kui palju negatiivseid mõjusid klassikaline linnakeskkond nende tervisele avaldab. Me peame teadma.
Me ei ole loodusest veel niivõrd eemaldunud, et võiksime arvata, et meile sobiv keskkond erineb väga palju looduslikele liikidele sobivast keskkonnast. Me ei ole robotid, me oleme loomad. Me vajame puhast õhku, puhast vett ja puhast toitu.
Minu arvates – ja see arvamus ei põhine siinkohal kõhutundel, vaid enam kui 20 aasta pikkustel õpingutel ja uurimistööl – oleks kõige tõhusam lahendus väga paljudele tänapäeva maailma probleemidele looduskeskkonna hea käekäigu kõige olulisemaks eesmärgiks seadmine. Väga paljud probleemid hakkaksid iseenesest vähehaaval lahenema, kui meie esimene prioriteet oleks loodushoid.
Vaatame ühe näitena minu lemmikteemat, linnastumist. Millised on linnakeskkonnas elavate inimeste peamised probleemid ja tervisehädad? Need on seotud õhureostusega, väheste liikumisvõimalustega, mürareostusest põhjustatud stressi ja valgusreostusest põhjustatud unehäiretega. Laste ja noorte vaimse tervise probleemid on seotud vähese viibimisega looduslikus keskkonnas, väheste võimalustega loodusega tähendusrikkalt suhestuda või ise oma liikumistrajektoore valida.
Kuidas linn inimese jaoks paremaks teha? Kõige lollikindlam lahendus on tuua loodus tagasi linna. Luua linna võimalikult palju looduslikke elupaiku, teha ruumi rohelusele ja voolavale veele, piirata autodele antavat ruumi.
Indikaatoriteks linnalooduse hea käekäigu kohta on näiteks tolmeldajad – liblikad ja mesilased, aga samuti muud loomaliigid. Halvas ökoloogilises seisus linnas kohtame lindudest vaid varblast, tuvi ja hakki. Heas ökoloogilises seisus linnas leiaksid oma koha ka vanades puuõõnsustes pesitsevad kakud, rohumaadel askeldavad rukkiräägud ja hüübid, vooluveekogudel jahti pidavad jäälinnud.
Tartus alustasime linna ja ülikooli koostöös eelmise aasta lõpus projekti Rohering, mille eesmärk on parandada linnalooduse olukorda. Luua ühendusteid linna rohealade vahel, vähendada niitmiskoormust ning lehepuhurite kasutamist, mitmekesistada linna rohealade taimestikku, istutada uusi puid-põõsaid ja külvata kohalike niidutaimedega lilleaasu.
Linna haljastusega tegelevad ametnikud on rõõmsalt koostöövalmis, kuid pelgavad linnakodanike reaktsiooni. Tõsi ta on, linn saab väga palju negatiivset tagasisidet plaanidele piirata autoliiklust või taastada rohealade looduslikkust. Ma ise arvan, et see ei ole siiski ületamatu probleem. Vaja on head kommunikatsiooni ja inimeste loodushariduslike teadmiste täiendamist. See kõik on ka suur osa meie projektist, kuhu on kaasatud nii kommunikatsiooniinimesed, sotsiaalteadlased kui ka loodushariduse spetsialistid.
Linnas elavaid inimesi on siiani paraku hoitud paljuski pimeduses selles osas, kui palju negatiivseid mõjusid klassikaline linnakeskkond nende tervisele avaldab. Me peame teadma. Me peame mõistma, millist keskkonda tegelikult vajab see loom, kes kuulub inimese perekonda, inimlaste sugukonda ja esikloomaliste seltsi.
Idee, et looduses on juba olemas lahendused tänapäeva maailma probleemidele, on üha enam jõudmas praktikasse. Looduspõhiseid lahendusi kliimamuutuste mõju leevendamiseks, vee- ja toiduturvalisuse tagamiseks, keskkonna puhastamiseks reostusest, looduskatastroofide riskide vähendamiseks ning inimeste tervise parandamiseks rakendatakse üha rohkem.
Mulle meeldib reisida, käia konverentsidel ja rahvusvahelistel bridžiturniiridel ning oma lennus oldud tundidega ületan kuhjaga keskmise eestlase süsinikujalajälje. Teadmisest, et need tegevused pole keskkonnale head, üksi ei piisa.
Kuidas näiteks vältida linnas üleujutusi? Üks võimalus on vee suunamine kanalisatsiooni, looduspõhine lahendus on aga loodusliku taimestikuga kraavid ja ojad ning ajutised tiigilohud, mis puhverdavad üleujutuste riski tunduvalt tõhusamalt kui piiratud läbilaskvusega torud. Kuidas püüda õhust kinni reostus ning üleliigne süsihappegaas? Võib mõelda välja kõikvõimalikke keerulisi lahendusi, kuid kõige odavam ja tõhusam on lasta taimedel kasvada ning oma elutöö käigus õhku, mulda ja vett puhastada ning süsinikku siduda.
Hästi hoitud looduskeskkonnas toimivad aineringed ja toiduahelad. Taimekahjurid on kontrolli all ilma mürke keskkonda lisamata, põllud vajavad vähem lisaväetisi, veekogud on kaitstud liigtoitelisuse ja reostuse eest ning suudavad toetada ökosüsteeme isegi kümnete kilomeetrite kaugusel veekogu piiridest. Ökoloogiliselt majandatud ja kaitstud metsad pakuvad elupaiku ning jätkusuutlikku ressurssi ka inimesele, olgu selleks ressursiks siis puit, metsasaadused või süsiniku sidumise võime.
Loodus on kõige osavam insener ja kõige andekam kunstnik. Evolutsioonibioloogia rajaja Charles Darwin on kirjutanud: «Looduslik valik on tegutsemiseks lakkamatult valmis olev jõud, mis on inimese väetitest jõupingutustest niisama mõõtmatult üle, kui ületavad looduse teosed meie kätetööd.»
Loodusele võimaluse andmine ei tähenda seda, et inimtegevus tuleb igalt poolt päevapealt lõpetada. Vastupidi, tuleb leida võimalikult palju lahendusi inimese ja looduse koos toimima panemiseks linnas, põllul, metsas, soos, järvedes, jõgedes ja meredes. Looduskeskkond pakub meile nii palju vastu, kui me seda taastame ja hoiame. Lühinägelik lõhkumine kiire kasu nimel läheb inimkonnale väga palju maksma.
Väga palju sellest, mis takistab meid jätkusuutlikke lahendusi valimast, on ju tegelikult samuti meile looduse poolt kaasa antud. Tahtmine saada maksimaalset kasu ning kulutada minimaalselt energiat. Võime seda sama hästi soovi korral nimetada loomalikkuseks inimeses. Isegi teadmistest ja aadetest ei pruugi piisata.
Ka mina valin sageli ühistranspordi asemel autosõidu, kui hommikul tundub liiga raske laste valmissättimine bussigraafikuga klappima panna. Mul on vanaisalt päranduseks saadud põllumaa, mida ma rendin tavapäraste majandamisviisidega ettevõtjale, mitte mahetootjatele, sest aastakümneid hästi toiminud koostööd on mugav ja tasuv jätkata. Kui ma olen väsinud ja nõudekuhi kraanikausis ajab üle serva, viskan ma tühja pakendi pesemata prügikasti, mitte ei näe vaeva selle puhastamisega ja pakendikotti panemisega. Mulle meeldib reisida, käia konverentsidel ja rahvusvahelistel bridžiturniiridel ning oma lennus oldud tundidega ületan kuhjaga keskmise eestlase süsinikujalajälje. Teadmisest, et need tegevused pole keskkonnale head, üksi ei piisa. Inimeseloomal on raske oma raiskavale loomusele vastu astuda.
Et sellelt keskkonda hävitavalt rajalt pääseda, tuleb ühiskondlikult muuta keskkonnasõbralikud otsused võimalikult mugavaks ja keskkonnavaenulikud otsused võimalikult ebamugavaks. Näiteks aitavad siin kaasa keskkonnatasud või loodussõbralikku valikut toetavad subsiidiumid, võimalikult mugavaks tehtud ja tiheda ajakavaga ühistransport, linnas autoga liiklemise ebamugavamaks muutmine, kergesti puhastatavad pakendid ning preemiad hästi sorteeritud prügi eest.
Kuna me teame, et terviklikult toimiv looduskeskkond annab meile nii palju, alates hästitoimivatest ökosüsteemi teenustest kuni inimese tervise kaitseni, saame endale lubada keskkonda hoidvate teenuste ühiskondlikku subsideerimist. Paraku oleme tänapäeval endiselt olukorras, kus keskkonnasõbralik valik on inimesele ebamugavam ja kallim kui keskkonda raiskav valik. Hinnavahe peame me ise või meie lapsed aga varem või hiljem kuhjaga kinni maksma.
Aktsepteerides ennast osana eluslooduse süsteemist ning nähes inimlikkust ka teistes loomaliikides, oleme valinud oma raja. See on rada, mis seab kõige esimeseks looduskeskkonna hoiu, kuid mille tulemusena hakkavad kaskaadina lahenema ka paljud muud tänapäeva maailma kriisid ja probleemid. Me peame rakendama oma inimlikku tarkust ja ettenägemisvõimet, et hoida ära keskkonna üleekspluateerimine ning lõpetada lühiajalise kasu eelistamine pikaajalistele toimivatele lahendustele.
Maailmas, kus inimene elab hästitoimiva ökosüsteemi osana, targa ja ettenägeliku loomana teiste loomaliikide seas, nähes väärtust teistes liikides ja looduslikes isetoimivates protsessides, on tagatud julgeolek nii meile endile kui ka kogu maailma värvikirevale ja läbiuurimata saladusi täis liigirikkusele.