Merike Sisask ⟩ Kust algab ja kus lõpeb ohutu digielu?

Merike Sisask Foto: Erakogu

Elame maailmas, kus meie igapäevaelu on (digi)tehnoloogiast nii läbi põimunud, et kohati on raske eristada, kust algab ja kus lõpeb see nn digielu. Oma tavapärastes tegemistes on üleminek ühelt teisele sujuv ja piirid vaevu tajutavad. See peaks olema kõigile juba ammu selge, et pole olemas mingit virtuaalmaailmas toimuvat digielu ja reaalmaailmas toimuvat «päriselu», mis teineteisest eristuvad. On üks elu, mida me iga päev elame. Millised situatsioonid pereelus liigituvad tinglikult digielu alla? Millal muutuvad «päris» vanemad digivanemateks? Kuidas toetada lapsi nende igapäevases digielus nii, et nad saaksid sellest rohkem kasu kui kahju? Kõike seda püüdsime teada saada kolm aastat väldanud üleeuroopalises teadus-arendusprojektis DigiGen – tehnoloogiliste muutuste mõju digipõlvkonnale.

Kõigepealt tahaks selgeks rääkida selle, mida tähendab «digipõlvkond» ning kas sinna kuulumine tagab digipädevuse ja seeläbi ohutu digielu. Digipõlvkonnaks ja ka digimaailma põliselanikeks on nimetatud neid lapsi ja noori, kes on sündinud ajastul, mil digivahendid on igapäevaelus loomulikuna olemas olnud. Neil polegi kogemust, milline on elu ilma interneti ja nutitelefonita. Digielu on nende jaoks sama normaalne nagu meid ümbritsev õhk. Hingates me ei mõtle, et nüüd hingame õhku. Lapsevanematel on aga väga oluline pidada meeles, et lapsed ei ole digipädevad pelgalt oma sünniaasta tõttu. Nad vajavad sotsialiseerimist digimaailma võludesse ja valudesse ning vanemlikku hoolt ja juhatust seal täpselt samamoodi nagu muudes eluvaldkondades.

Digipädevus ei tähenda ainult oskust digivahendeid tehniliselt kasutada ning internetisisu ja ohtusid veebiavarustes kriitiliselt hinnata.