VAIKO TIGANE ⟩ Kui võõras kirsasaabas astub su roosipeenrasse, on juba liiga hilja

Kuperjanovi pataljoni ajateenija Nursipalus õppusel. Foto: Arved Breidaks

On ääretult väiklane ja vastutustundetu otsida põhjuseid, miks ei ole võimalik Nursipalu harjutusala laiendada, kirjutab võrukas ja reservohvitser Vaiko Tigane.

Aigu om? Ei, meil ei ole aega! Vaatamata meid räsivale inflatsioonile, erinevate haiguste puhangutele ja püstloodis tõusvatele hindadele võime end siin Eestis ja Võrumaal pidada (veel) väga õnnelikeks inimesteks. Sest (veel) ei ole sõda mitte meie õuel, vaid piltlikult öeldes tagahoovis.

Jahmatavalt palju on ikka (veel) nii paljudele inimestele arusaamatu, et meie riigi, meie elude saatus sõltub tänases situatsioonis vaid ja ainult sellest, kui mõjusalt suudame õppida «rääkima» meie suure naabriga talle ainsas arusaadavas keeles – relvade keeles.

Mitte kunagi varem pole omandanud fraas «kui soovid rahu, valmistu sõjaks» sellist otsetähendust kui täna. Siinse mõtteavalduse fookuseks on Nursipalu.