Juhtkiri: käsi, mis hoiab skalpelli, ei saa ju eksida?

Foto: Urmas Nemvalts

Teiste murede kõrval, mis arstide töö pingeliseks teevad, on tähelepanuta jäänud üks, ehk üks suuremaid paineid: kohustus olla, vähemalt väliselt, eksimatu ning jääda oma õiguse juurde ka siis, kui viga on tehtud.
 

Igal professioonil on ilmselt omad valed. Raamatus «Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?» kirjeldab Pierre Bayard kirjandusprofessorite painet, kel lasub kohustus eitada igasugust muljet, nagu poleks nad lugenud läbi kõiki maailma raamatuid – mis, me teame, on võimatu.

Sama näib toimuvat ka arstikutse esindajate puhul. On selge, et ehkki ükski arst ei taha patsiendile tahtlikult halba, ei ole arsti, kes poleks elus kordagi eksinud – nii kinnitavad mõned arstid ise, kes tsunftivalest loobunud. Mõne sellise vea tõttu lähedase kaotanud või terviseta jäänud inimesel on raske leppida tõsiasjaga, et arst ei ole alati eksimatu. Kui ravivea tagajärjel kannatanud patsiendile makstakse kompensatsiooni, käib sellega sageli kaasas patsiendi kohustus vigadest vaikida. Lisaks vaikivatele patsientidele vaikivad ka arstid ise – peamiselt hirmust ajakirjanduse ees, nagu tänasest loost selgub – ja nii tuleb leppida teadmisega, et olukordi, kus miski on läinud ravimisel valesti, on palju enam, kui avalikkuse ette jõuab.

Head lahendust, kuidas peaks sellisel puhul käituma arstid, haiglad või arste-patsiente esindavad organisatsioonid, ei ole. Ühelt poolt on selge, tervise ja selle turgutamisega seotu on sellisel määral iga inimest puudutav teema, et sellest vaikida ei oleks õige. Kuid samas tähendab raviotsuste tegemine tihti vajadust kiirelt reageerida, ja sellega käib kaasas vastutuse võtmine. Olukord, kus arst ei julge vastu võtta vajalikku otsust, sest kardab hiljem süüdi jääda ning avalikult hukka mõistetud saada, ei ole kasuks ei arstidele ega patsientidele.

Seda enam, et suuremat vastutust saab nõuda vaid siis, kui kõik muud vajalikud eeltingimused on täidetud. Kui aga arstide normaalkoormuse asemel on saanud argipäevaks pidev ületunnitöö, et kiiret ravi vajavad haiged ikka kõik vajalikku tähelepanu saaks, on inimlikust väsimusest tulevad eksimused ka kergemad tekkima. Kui puuduolevate arstide kohti peavad täitma väiksema kogemusega arst-residendid, on ka raviotsused vastavalt väiksema kogemustepagasi põhjal tehtud.

Kui arst hoiab skalpelli, tõrgub miski meis mõtlemast temast kui ekslikust inimesest. Kuid see, et arstid hukkamõistmise hirmus viga tõrjuvad ja vajadusel ringkaitse loovad, teeb arstikutsest professiooni, mille osa on eitamises elamine. See aga ei saa tulla kasuks ei ravijatele ega ravitavatele.

Selle asemel et sundida arstidele peale eitamise painet, võiks avalikkus võtta positsiooni, et kes ei taha usaldada oma tervist ekslike inimeste hoolde, eks soovitagu alternatiiv.