AK kirjanduskool ⟩ Need, keda kuul ei taba

Jaan Krossi "Tabamatus" Foto: Internet

Eesti Vabariigi esimene asepeaminister Jüri Vilms (1889–1918) oli ühtlasi selle esimene märter. Saksa okupatsiooni alla langenud Eestist püüdis ta 1918. aasta märtsi lõpul jõuda koos kolme kaaslasega üle jää Soome ja sealt edasi Rootsi, et luua alus noore riigi rahvusvahelisele suhtlusele. Vaindloo saare tuletornist nähti seda Eesti esimest välisdelegatsiooni 27. märtsil vististi viimast korda, rohkem pole meeste saatusest teada – jäävad vaid legendid ja oletused, kirjutab akadeemik Jaan Undusk.

Nii-öelda ametliku versiooni kohaselt sattusid nad jääl sakslaste kätte, viidi Helsingisse ja lasti 13. aprillil Töölö suhkruvabriku õuel maha. Teise teooria järgi vangistasid Vilmsi salga valgesoomlased, kolmanda järgi soome ja vene kommunistid. Meie sajandil on leitud ürikuid, mis viitavad sellele, et Vilmsi võisid 1918. aasta mai algul Hämeenlinna lähedal hukata hoopis rootsi vabatahtlikud Soome kodusõjas.

Igatahes maeti Vilmsi oletatavad säilmed juba 1920. aastal ümber Pilistvere kalmistule ja temast sai Eesti iseseisvusaja esimese põlvkonna jaoks noorusliku mehemeele eeskuju, nõukogude vaatevinklis aga eriti ohtlik rahvuslik rebell. Sestap pole ka imestada, miks otsustas Jaan Kross poliitiliselt kuumal 1988. aastal kirjutada romaani just Jüri Vilmsist. «Tabamatus» ilmus 1993. aastal eesti ja juba järgmisel aastal soome keeles.