JUHTKIRI ⟩ Elevanti valimislubaduste portselanipoes ei tehta märkama

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

• Valimiste eel jagatakse lubadusi nii ettevõtjale kui ka tarbijale.
• Aga kust raha tuleb? Laenud, kokkuhoid või maksutõus?

Valimisteni on jäänud kuu. Erakonnad lähevad kindla peale. Väitlevad kirglikult teemadel, kus kõik (ja ka valija) on ühte meelt. Nagu varjupoks. Mitte keegi ei taha puudutada tuumküsimust: kust tuleb raha.

See-eest lubadustega kitsid ei olda. Sellel nädalal oli Postimehe valimiskajastuse fookuses majanduspoliitika. Valdav enamik erakondadest lubas heldelt kaitsta niihästi tarbijat kui ka ettevõtteid kriisiga kaasneda võivate raskuste eest. Eks kolme koroona-aasta helded toetused on kõiki sellise mõttelaadiga harjutanud.

Kuid kõigile neile lubadustele tuleb leida kuskilt kate, ja riigieelarve on juba praegu miinuses. Põhimõtteliselt saab selleks vahendeid hankida kas majanduskasvu, laenude, kokkuhoiu või maksutõusu abil.

Reformierakond loodab hoogsale majanduskasvule, mis peaks nelja aasta pärast riigieelarve tasakaalu viima. See on ilus unistus, aga paraku ei suuda keegi ennustada tänase maailma arenguid nelja aasta perspektiivis. Ja et Eesti SKTst 80 protsenti tuleb ekspordist, mis sõltub maailma arengutest, on suuresti tegu siiski katteta lubadusega.

Laenamise «parim enne» on Eesti jaoks selgelt möödas – intressid on oluliselt tõusnud, mis muudab laenu tublisti kallimaks kui veel paar aastat tagasi. Kuid vahe on selles, mille jaoks laenu võtta. Kaitsekulude kasvatamine on Eesti tulevikku silmas pidades absoluutselt vältimatu. Laenu, mis on selle nimel võetud, ei ole häbi jätta lastelastele maksta. See on hind, mida tuleb maksta põlvkonnaüleselt seni, kuni püsib oht. Et laenamist pole välistanud ükski suurem erakond, oleks aus välja öelda, kui palju on nad valmis Eesti laenukoormust suurendama. 

Et õhukese riigi aeg on möödas, pole loosung, vaid fakt. Milliste vahenditega katta tugeva riigi vajadused, peaks olema valimiste põhiteema, kuid kõik eelistavad pea liiva alla peita.

Valimislubaduste täitmine kokkuhoiu arvel ei ole selles kampaanias uudiskünnist ületanud. Seda on küll lubanud Keskerakond ja Parempoolsed, aga kust täpsemalt peaks kokku hoidma olukorras, kus niihästi haridus, meditsiin, pääste kui ka kultuurivalla töötajad vajavad ressursse juurde? Tuleks ka vähemalt visandada, mille arvelt kokku hoida oleks võimalik ja kui palju.

Sotsiaaldemokraadid on välja öelnud, et õhukese riigi aeg on möödas ja Eesti vajab maksureformi, millega katta tugeva riigi vajadused. Et õhukese riigi aeg on möödas, pole loosung, vaid juba praegu fakt. Ja nagu kirjutas TTÜ fiskaalse valitsemise professor Ringa Raudla, vajab väike ühiskond ja majandus tugevat riiki, et toime tulla globaalsete kriiside tekitatud võngetega, mistõttu «tuleb lähitulevikus Eestis paratamatult avada maksudebatt ning kaaluda täiendavate maksude kehtestamist» (PM, 31.01). Seda enam, et Eesti maksukoormus on Raudla sõnul üks Euroopa madalamaid.

Siin me nüüd oleme. Valimiskampaania käib, aga lubaduste rahastamisviiside üle mingit sisulist debatti tekkinud ei ole. See peaks olema valimiste põhiteema, kuid kõik eelistavad pea liiva alla peita.