/nginx/o/2015/11/17/4709175t1hd54d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/02/03/15116979t1h0017.jpg)
Kalev Stoicescu (Eesti 200) teeb mõne järelduse kaheksaks päevaks Stalingradiks taasnimetatud Volgogradist.
1. Venemaa valmistub kindlasti uueks suureks pealetungiks Ukrainas. See toimub tõenäoliselt kahes või kolmes suunas ja mõne nädala pärast. Donbass on kindel suund. Nähtavasti ka Zaporižžja. Kuid ei saa välistada uut läbimurdmise katset Põhja- või isegi Lääne-Ukrainasse.
Nad teavad, et nad peavad vastast üllatama. Võimalik, et laias laastus kordub eelmise aasta 24. veebruari stsenaarium (sh ulatuslikud raketilöögid) lootuses, et neil läheb seekord paremini. Toona seisnes «maskirovka» Ukrainale (ja tema toetajatele) sisendatud ootuses, et rünnak toimub (üksnes) Donbassis, kuigi peamine eesmärk oli Kiiev.
2. Vladimir Putin ähvardas «Stalingradis» läänemaailma (sh Saksamaad) otsesõnu tuumarelvadega. Ähvardused näitavad eelkõige seda, et Putin on meeleheitel ja tunnistab, et lahingutankide (ja muu võimsa relvastuse) andmine Ukrainale on Venemaale väga suur mure/probleem. Venemaa peab kiiresti valmistuma «ennetavaks» tegevuseks. Mida ta teebki (punkt 1).
Lavrov märkis, et Olaf Scholz on väga mõjutatav ja oma seisukohti pidevalt muutev poliitik. Eks siis Putin püüdis Scholzi seisukohta tankide asjus veel kord muuta. Ühtlasi anti tuumaähvardustele kõige suurem kaal, sest sõnad Putini suust on midagi muud kui Medvedevi või Kadõrovi klounaad.
3. Venemaa ilmselgelt sooviks konflikti «külmutada». Sellega saaks ta okupeeritud alad kinnistada, uueks agressiooniks valmistuda, mitte kuhugi viivaid läbirääkimisi pidada ja isegi mõnest sanktsioonist vabaneda. Kui kõik nende seisukohast hästi läheks. Kõik ikka rahu ja «välja kujunenud uue reaalsuse» nimel.
4. Reaalsus on see, et Ukraina jätkab vabadussõda ning lääs jätkab tema toetamist. Seegi, et Venemaa staliniseerub kiires tempos. Müüdid ja sümbolid ning äraspidine «reaalsus». Leningradi blokaadi mälestusüritused pidid sümboliseerima kindlus-Venemaad tänasel päeval. Näete, lääs «ründab» ja püüab Venemaad isoleerida ja majanduslikult kurnata, isegi näljutada, kuid kangelaslik vene rahvas peab uuesti vastu.
Volgogradi/Stalingradi üritused sisendasid kodupublikule, et sõjakäik ei ole seni olnud kõige õnnestunum, kuid kohe-kohe saabub murdepunkt ja sealt alates algab Venemaa suur ja vastupandamatu pealetung. Na Berlin!
5. Venemaa ei taha pikka sõda. Kremlis saadakse nähtavasti aru, et Ukraina muutub mõne kuu pärast sõjaliselt võimsamaks, kuid Venemaa majandus ja seega ka sõjapidamise võime nõrgeneb. Seepärast on järgmised nädalad ja kuud kriitilise tähtsusega Ukraina kaitsevõime säilimise mõttes. Edaspidi peab Venemaa kõvasti muretsema, kui Ukraina saab talle lubatud lahingutankid, jalaväe lahingumasinad, õhu- ja raketitõrjesüsteemid ning kõik muu.
6. Putin ei pruugi areenilt kaduda, kui Venemaa uus ja laiaulatuslik katse kukub läbi. Olukord/propaganda Venemaal läheb veel skisofreenilisemaks. Lepitakse «ajutise tagasilöögiga». Sest vastane on kogu lääs, mitte Ukraina. Probleem on selles, et mitte ainult Putin ei soovi mingil juhul kaotada ja vastutust kanda, vaid enamik venelasi. Kas neile on võimalik pakkuda alternatiivmõtlemist? Kahtlen sügavalt, et neid innustab sakslaste ja jaapanlaste näide. Teises maailmasõjas alistatud rahvad, kes elavad väga hästi.