JUHTKIRI ⟩ ROK väärib boikotti

Päeva karikatuur 02.02.2023 Foto: Urmas Nemvalts

• Suurem osa Vene sportlasi on armeespordiklubide liikmed ehk elukutselised sõjaväelased.
• Ligi kakssada Ukraina sportlast on juba Venemaa agressiooni tagajärjel hukkunud.
• Kui Ukraina otsustab olümpiamänge boikoteerida, siis boikoteerime ka meie.

Juba mõnda aega küpseb Rahvusvahelises Olümpiakomitees (ROK) plaan lubada Vene ja Valgevene sportlased 2024. aasta Pariisi olümpiamängudele. Selle vastu tuleb avaldada kõigil tasemetel kõige tugevamat protesti, kohkumata tagasi täiemahulise boikoti ees.

ROK põhjendab agressorriigi kodanike mängudele lubamist sellega, et rahvusvaheline olümpialiikumine on poliitiliselt neutraalne ja et kedagi ei tohi tema kodakondsuse alusel diskrimineerida. Mõlemad argumendid on läbinisti demagoogilised. Venemaa sõda Ukrainas ei ole kahe riigi poliitiline erimeelsus, vaid kõige räigem rahvusvahelise õiguse rikkumine. Öelda, et olümpialiikumine jääb selles sõjas neutraalseks, on asuda demonstratiivselt agressori poolele ja vaadata kõrvalt, kuidas imperialistlik suurriik püüab brutaalselt hävitada oma naabrit. ROKi selline neutraalsustõlgendus tuleb kategooriliselt tagasi lükata.

Teiseks, ilus argument kodakondsuse alusel diskrimineerimise vältimisest on mannetu viigileht, millega püütakse varjata, et suurem osa Vene sportlasi on armeespordiklubide liikmed, st elukutselised sõjaväelased. Venemaal ei ole neutraalseid tippsportlasi, kõik nad on Putini propaganda teenistuses. Anda neile sõjaolukorras võimalus olümpiale tulla oleks sama, kui lubada sisse rohelised mehikesed. Nad pööraksid iga võistluse sõjapropagandaks. Ükski aus inimene ei tahaks sellist olümpiat isegi vaadata, veel vähem nõustuks seal võistlejana osalema.

Eesti seisukoht tuleb välja öelda selgelt: kui Ukraina olümpiamänge boikoteerib, siis boikoteerime ka meie. ROK tuleb rahvusvahelise avaliku arvamusega sundida oma kavatsusest loobuma.

Paraku tundub, et Eesti Olümpiakomitee juhid Urmas Sõõrumaa ja Siim Sukles ei ole ROKi kava tülgastavat moraalitust veel täiel määral mõistnud. Sellisel juhul ei seaks nad eesti sportlaste olümpiavõimaluste kaitsmist kõrgemale põhiväärtustest. Jah, sportlane annab olümpia nimel oma elus palju ära, ja enamasti ei ole kellelgi palju rohkem kui kaks võimalust, et mängudel osaleda. Aga see ei ole kuidagi võrreldav sellega, et ligi kakssada Ukraina sportlast on juba hukkunud Vene agressiooni tagajärjel, kas relvaga oma maad kaitstes või rahuliku elanikuna tagalas. Nemad on andnud kogu oma elu ja nende jaoks ei ole jäänud ühtegi olümpiat.

Ukraina kavatsus Pariisi olümpiamänge boikoteerida, kui seal osalevad ka agressorriigi sportlased, on seetõttu täiesti mõistetav, õigustatud ja väärib täielikku toetust. Ükski sportlane ja ükski rahvas, kes väärtustab inimsust ja rahvusvahelist õigust, ei saa siin mingil viisil kõhelda. Valik on, kas seista koos Vene kodanikest sportlastega agressori poolel või koos Ukrainaga tõe ja inimliku õigluse poolel.

Eesti valik tuleb ROKile öelda täie selgusega välja kohe: kui Ukraina otsustab mänge boikoteerida, siis boikoteerime ka meie. Ja edasisi läbirääkimisi pidada juba sellelt moraalselt vundamendilt. Niihästi ROKi ametnikega kui ka teiste rahvuslike olümpiakomiteedega, eeskätt nendega, kelle puhul võib moodustada samameelsete rahvaste survegrupi.

Kuid vastasseis tuleb viia ka poliitilisele ja diplomaatilisele tasandile, sest tegu on väga põhimõttelise küsimusega. ROK tuleb rahvusvahelise avaliku arvamusega sundida oma kavatsusest loobuma ning selle nimel tuleb pingutada.