JUHTKIRI ⟩ Pikk väljapressimine võib Türgile kalliks maksma minna

Türgi president Recep Tayyip Erdoğan. Foto: MURAD SEZER/REUTERS/Scanpix

• Eestile on kasulik ka ainult Soome astumine NATOsse.
• Väljapressimine ei too Türgile pikas perspektiivis kasu.
• Soome ja Rootsi on demokraatlikud riigid, kus on usuvabadus.

Türgi ei mängi praegu maailmapoliitikas meile meeldivat rolli. NATO lõunatiiva ankruna on ta seisma pannud kaitsealliansi põhjatiiva laienemise Soome ja eriti Rootsi näol. Lahendust pole loota enne Türgi presidendivalimisi kevadel – kui siiski.

NATO saabumine Soome-Vene piirile survestaks muuhulgas Venemaa hullunud sõjamasinat Ukrainas. Moskva ei saa paisata kõiki jõude Ukrainasse, kui piir NATOga põhjas 1340 kilomeetri võrra laieneb. Õigustab ju Kremli propaganda Venemaa kaotusi Ukrainas sellega, et sõda käib «kogu NATOga», ehkki viimane pole tegelikult sõtta astunud.

Türgi välisminister Mevlüt Çavuşoğlu, kes täna Tallinna külastab, pole ilmselt nii mõjuvõimas inimene, et ta suudaks või tahaks president Recep Tayyip Erdoğani suuri otsuseid mõjutada. Arvatavasti mõjutab Erdoğani otsuseid kõige enam soov olla mõne kuu pärast oma ametisse tagasi valitud ning Türgi positsiooniga NATOs võimalikult palju kaubelda.

Çavuşoğlu saab kindlasti aru, et ükski Rootsi poliitik ei saa Türgile välja anda inimesi, kelle väljaandmisest Rootsi kõrgeim kohus on keeldunud. Kui aga Erdoğani Türgi demokraatlikku Rootsit veel kaua takistab, siis ei mõista seda teised NATO liikmed ja see tekitab Türgile probleeme.

Ühe ilmselt Venemaa huvides tegutseva Taani-Rootsi äärmusaktivisti koraanipõletamist Türgi saatkonna ees Stockholmis pole vaja siinkohal üle hinnata. Samal ajal pole kahtlust, et see andis Ankarale vähemalt lähivaates täiendava argumendi, miks NATO ust Rootsile kinni hoida.

Soomes on usurahu rikkumine erinevalt Rootsist karistatav kuritegu, mis tähendab, et koraani ilmselt avalikult põletada ei tohi. Ehk kui Rootsis teeb peaminister koraanipõletamise peale jõuetu hukkamõistuavalduse, siis Soomes tuleb politsei ja nabib teo toimepanija kinni.

Siin on muidugi ainet mõtiskleda ja küsida ka meie ühiskonnale mõeldes, et kui palju saab vaba ühiskond loota inimeste tervemõistuslikkusele ning milline võiks olla vajadus usurahu ja kodurahu seadusega kaitsta. Muuseas on Soomet usurahu sellisest kaitsest loobuma kutsunud ei keegi teine kui ÜRO – ikka inimõiguste ja vaba eneseväljenduse nimel.

Eesti on mõistagi kaitstum, kui kasvõi üks kahest naabrist on NATOs, ning veel enam oleme kaitstud, kui seal on nii Soome kui ka Rootsi.

Türgi veto Rootsile on tekitanud ka mõtte, et äkki võiks Soome liituda NATOga üksi. See on muidugi sügavalt Soome otsustada, kui Türgi selleks võimaluse annab. Mingis mõttes on väärikas olla Rootsiga solidaarne ajal, kui too seisab silmitsi väljapressimisega. Tundub ikka väga ebaõiglane, kui arvukate inimõigusrikkumiste eest kriitikat pälviv Türgi esitab Rootsile tingimusi – no sultan, tule mõistusele!

Teisalt tuleb arvestada, et Türgi on NATO liige ja ilmselt jääb selleks. Pidades silmas vajadust NATOt tugevdada näitaks Soome eraldi liitumine aga selgesti, et Türgi mängud Putini Venemaad sugugi ei aita ja see pole ka Türgi eesmärk.

Eesti on mõistagi kaitstum, kui kasvõi üks kahest naabrist on NATOs, ning veel enam oleme kaitstud, kui seal on nii Soome kui ka Rootsi.

Türgile võiks meie sõnum aga olla see, et väljapressimine on poliitikas kehv abimees. Venemaa juht Vladimir Putin muutis väljapressimise oma peamiseks poliitiliseks vahendiks ja me juba näeme, mida see endaga kaasa tõi.