Andres Kaarmann ⟩ Haridustöötajate liidu hinnang Parempoolsetele on omakasupüüdlik ja eksitav

Andres Kaarmann Foto: Kermo Benrot / Postimees

• Eesti hariduskulud on Euroopa Liidu ühed kõrgemad.
• Eestist rohkem panustavad vaid Rootsi, Island ja Belgia.
• Probleem ei ole selles, et Eesti kulutab haridusele liiga vähe.

Eelmise nädala lõpus ületas Postimehes uudiskünnise see, et Parempoolsed said Eesti Haridustöötajate Liidu juhtidelt koolieksamil hindeks kahe. Riigikogu valimistel osalevatele erakondadele saadetud «eksamiküsimused» viitasid üpris varjamatult sellele, et häid hindeid võivad loota eelkõige need, kelle vastused küsijatele kõige rohkem meeltmööda on, kirjutab erakonna Parempoolsed juhatuse liige ja aastatel 2011–2014 haridusministri nõunikuna töötanud Andres Kaarmann.

Ei saa kuidagi nõustuda haridustöötajate liidu juhtide küsimusepüstitusega, et haridus vajab lisaraha ja ärge palun demagoogitsege majanduskasvust rääkides. Ma väga loodan, et enamik õpetajad koolides õpilastele sellist juttu ei aja või mis veel hullem – selle järgi õpilasi ei hinda.

Erakondade koolieksamil paraku nii juhtus, et need, kes rääkisid päriselt riigimehelikkusest ja nägid puude taga metsa, said mitterahuldavaid hindeid. Kõrgeimad hinded said need, kes kõige suuremat palgatõusu lubasid. Eriti kurioosne oli haridustöötajate liidu küsimus, et kellelt oleksite õpetajate palgatõusu jaoks valmis raha ära võtma.

Erinevate huvigruppide poolt teki enda poole sikutamine stiilis, et kes kõvemini hüüab, see ka rohkem saab, on kõike muud kui riigimehelik. Eesti Haridustöötajate Liidu katse vastandada omavahel õpetajaid, arste, politseinikke, kultuuritöötajaid ja teiste oluliste elualade esindajaid on vastutustundetu. Sama vastutustundetu on üleskutse hakata tõmbama punaseid jooni. Eesti edust ja jõukusest peavad kõik osa saama, mitte ainult valitud grupid.

Ebamõistlikult palju kulub teisejärgulistele tegevustele ja pooltühjade majade kütmisele.

Eesti hariduskulud on Euroopa Liidu ühed kõrgemad. Me panustame sisemajanduse kogutoodangust haridusse 6,5 protsenti. Sellest rohkem panustavad vaid Rootsi, Island ja Belgia. Seega, probleem ei ole niivõrd selles, et Eesti kulud haridusele on madalad. Mõttekoht on hoopis selles, kuidas olemasolevat hariduse raha suunata targemalt ja sihipärasemalt. Sihtida sinna, kus kasu on kõige suurem. Piltlikult öeldes – hariduse tekk ei pea olema vana ja raske vatitekk. See peab olema õhem, kvaliteetsem ja soojapidavam. Ja püsikuludele tuleb leida ka püsitulud.

On valelik rääkida sellest, et Parempoolsed on haridusvaenulikud ja ei toeta õpetajate palgatõusu. Vastupidi, õpetajate töötasufond peab käima sammu Eesti majanduskasvuga ning haridusraha tuleb senisest targemini kasutada. Parempoolsed on ka ainsana selgesõnaliselt välja öelnud, et pingutada tuleb selles suunas, et üldistes hariduskuludes tõuseks just õpetajate palga osakaal.

Viimastel aastatel on kooliõpetajate palk Eestis moodustanud hariduskuludest alla 60 protsendi. Ebamõistlikult palju kulub teisejärgulistele tegevustele ja pooltühjade majade kütmisele. Me peaksime võtma ambitsioonika eesmärgi, et õpetajate töötasu moodustaks 70 protsenti hariduskuludest. Sest mis kasu on uutest ja uhketest või vastupidi pooltühjadest koolimajadest, kui me ei saa klassi ette motiveeritud õpetajat.

Parempoolsed ei räägi populistlikult õpetaja miinimumpalga tõstmisest. Palju olulisem on see, et õpetaja keskmine töötasu tõuseks ning kogenud meisterõpetajal oleks võimalik teenida topeltpalka. Karjäärimudel ei tohi keskenduda ainult oskuste arendamisele, vaid ka sellele, et mida tugevam on õpetaja, seda rohkem on tema töö väärtustatud. Kiirelt kõrgele pressitav miinimumpalk toob kahjuks koolidesse ka omajagu palgapagulasi, kelle sees ei tuksu õpetaja süda ning loob samas olukorra, kus õpipoiss teenib meistri palka. See ei ole õiglane.

Eesti jõukus saabki tulla majanduskasvust, mis saavutatakse töö ja ettevõtlikkusega, mitte ümber- ja laialijagamisest või arutust laenamisest. Me ei anna ebareaalseid lubadusi ega kirjuta oma töövõitudeks isetäituvaid asju. Nii olulises valdkonnas nagu haridus peaksime olema võimelised puude taga metsa nägema. Riiki tuleb arendada tervikuna ning loosungite kõrval uskuma rohkem mõistuse häält.