Eve Altrov ⟩ Kõrge ja madal vaade: kas me hoolime põgenikest või talume neid?

Ukraina põgenikud saabuvad läbi Luhamaa piiripunkti Eestisse. Enamuse jaoks on Eesti transiitriik, edasi suundutakse bussidega Poola. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Ühel õhtul nägin enda ees koperdamas ühte Ukraina numbrimärgiga Lexust ja see pani mõtlema. Kas mul peaks tekkima viha, kadedus, hirm meile jäänud piiratud ressursside pärast? Äkki nad elavad liiga hästi? kirjutab sotsiaalteaduste magister Eve Altrov (RE).

Kui annan endalt midagi ära, kas minul jääb siis vähemaks? Või on mul siiski hea meel sellest, et oleme suutnud mõned inimelud säästa või võimalikust hukkumisest päästa?

Sotsiaalkindlustusameti andmetel (29.1) on Eestisse sisenenud põgenikke kokku 122 118, neist alaealisi 28 294. Eestisse on jäänud 66 510, siit edasi liikunud 55 608, mis teeb edasi liikunute osakaaluks 45,5 protsenti. Siin elab endiselt hulk inimesi, kes on pidanud oma kodukohast lahkuma. Tõenäoliselt ei ole neil selle üle hea meel, ilmselt on neil kaotusvalu ja probeemid uues keskkonnas kohanemisega veel pikka aega.