Garri Raagmaa ⟩ Realiseerunud on Eesti 2010 stsenaarium «Militaarne info-oaas».

Vene ideoloog ja geopoliitika edendaja Aleksandr Dugin kõnelemas Donbassi separatistide toetuseks toimuval meeleavaldusel Moskvas 11 juunil 2014. Foto: Dzhavakhadze Zurab/ITAR-TASS

Saksa geograafi ja sõjaväelase Karl Haushoferi tööde rakendamise tõttu Natsi-Saksamaal oli geopoliitika pärast II maailmasõda tabu. 1990ndate pingelõdvenduse ajastul ei olnud see analüütikutele kuigivõrd huvitav. Olukord aga muutus Venemaa, Hiina ja veel mõne suurriigi territoriaalsete ambitsioonide kasvuga, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa.

Pärast Aleksandr Dugini «Geopoliitika aluste» ilmumist 2008, Venemaa kallaletungi Gruusiale ja osalemist reas Aafrika ja Lähis-Ida konfliktides, Hiina kasvavaid ähvardusi Taiwanile ning jõulist maa- ja ressursikrabamist Aasias ja Aafrikas on geopoliitikast saanud taas reaalsus.

Maailm polariseerub. Toimub külma sõja aegse olukorra taastumine, kus on kaks leeri: demokraatia ja autokraatia – viimaste võimuahnete liidrite üles köetud ida ja lääne vastasseis. Olukord meenutab muret tekitavalt 1920.–1930. aastaid, mil globaalne majanduskriis andis võimaluse hulludel populistidel võimule tulla. Enne Ukraina sõda toimus paralleelselt vastandumisega ka mõneti paradoksaalselt üha süvenev majandusalane koostöö ehk siis lääne suurfirmade investeeringud Hiina ja Venemaale, tegelikult üle maailma. Selle taga, nagu hiljuti ilmnes, oli Hiina ja Venemaa taotlus suurendada lääne sõltuvust tarnitavast toormest (gaas, haruldased muldmetallid jm), et saaks dikteerida läänele enda tingimusi geopoliitilises mängus.