A. H. Tammsaare ⟩ Demokraatia ja voorused

Anton Hansen Tammsaare kuju Tammsaare pargis Tallinnas. Foto Mihkel Maripuu, Postimees Foto: Mihkel Maripuu

Kogu Euroopas pillutakse vaekaussidesse demokraatiat ja autokraatiat. Ka meil kaalutakse seda kahte mõistet: kumb parem, kumb halvem? Väited käivad poolt ja vastu, kirjutas A. H. Tammsaare 1934. aastal.

Selles kaalutluses torkab silma tahes või tahtmata üks eriline nähe: demokraadid esinevad ikka lausa demokraatidena, kuna autokraadid armastavad mängida nagu pimesikku. Nemad püüavad oma väiteis ikka mõista anda, et ka nemad on nii-öelda demokraadid, ainult pisut teisiti kui lausa-demokraadid.

Seda nähet võib igaüks omal viisil seletada, ometi ei saa kuidagi tundmusest lahti, et autokraadid pisut nagu häbeneksid oma autokraatlust. Neil oleks nagu piinlik, et nad tahavad olla autokraadid. Vähemalt esiotsa. Niisiis mängitakse ebamääraste mõistetega, kas või korporatiivsusegagi. Muidugi, piinlikkuseks on küllaltki põhjust, sest paljudel, väga paljudel on alles selgesti meeles see autokraatne kord, millest me pole vabad veel paarikümmend aastatki. Keda võiks see kord ahvatleda järeletegemisele? Ainult mõnda vastutustundeta inimest. Mis oli selles korras head, et meil tõuseks igatsus tema hüvede järele? Igatahes laiadele hulkadele ei või ta midagi anda. Pealegi, Vene tsarismi kõrval, mida katsetasime omal nahal, oleme tutvunud nüüd vaatlejaina mitme teise autokraatse korraga. Meie sõbrad ja head naabrid idas ja läänes on nii lahked olnud, et võtsid vaevaks meile tegelikult näidata, milline on iga autokraatne kord, ilmugu ta ükskõik mis nime all. Nõnda oleme näinud, et iga autokraatne kord tähendab omavoli, vägivalda, õiglusetust. Viimasel ajal on seda Saksamaal kõige silmatorkavamalt tõendatud. Kui palju need tõendused on nõudnud ohvreid, seda ei saa vist kunagi täpselt teada, sest autokraatse korra üks esimesi tunnuseid on avaliku hääle sulgemine.