JUHTKIRI ⟩ Eesti kirjandus alistab kurjuse ja ravib rumaluse

Päeva karikatuur. Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

• Tema majesteet kirjandus jääb kultuuris sageli Tuhkatriinuks.

Milleks on vaja kirjandust, kui meil on televisioon, teater ja filmid, lakkamatu uudisvoog ning lisaks sotsiaalmeedia, kus leidub närvekõditavaid süžeid?

Küsimus on muidugimõista selleks esitatud, et see siinsamas pihuks ja põrmuks teha. Eesti kaasaegne luule on vajalik – ka sajand pärast Juhani Liivi ja Ernst Ennot – selleks et kompida keele väljenduspiire, otsida meie muutuvast emakeelest jätkuvalt kõige kaunimaid ja leidlikumaid sõnamustreid. Ja eks sedasama pakub tihti ka proosa ning meisterlikult kirjutatud esseedki.

Eesti kirjandus on meie olemasolu esmane tingimus ning keeletarkuse vundament. Kui poliitikud näitavad tihti üles suurt muret eestlaste arvukuse pärast, siis pole näha, et eestlus kui kultuurinähtus neile sama palju korda läheks. Võitlus eesti keele pärastki piirdub peamiselt hariduskeele küsimustega, mille juures eesti kirjandus seisab kusagil tagaplaanil, nagu oleks see juba valmis ja lõpetatud. Kultuuripoliitikas on kirjandus tihti päris Tuhkatriinu rollis.

Kuid kirjanduse elusust on just praegu meil hädasti tarvis. Ka igapäevane kirjutatud eesti keele tase, nagu me seda kasutame, on selges sõltuvuses sellest, kui loetud, hinnatud ja arengujõuline on eesti väärtkirjandus.

Postimees on avanud nädalavahetuseti AKs ilmuva kirjanduskooli rubriigi, kus meenutame ja tutvustame meie suurkujusid ja nende teoseid. Samuti saavad laupäevaessees sageli sõna just kirjanikud. Eeskätt muidugi seda silmas pidades, mis neil on südamel, kuid kindlasti ka kirja pandud sõna meisterlikkuse pärast.

Kirjanikud – seades oma vaateveeru kõrgemale ja kaugemale – tabavad tihtipeale teistest paremini pooltoone, mis lõhestumistest laetud päevapoliitikas kaotsi lähevad.

Kirjanikud – seades oma vaateveeru kõrgemale ja kaugemale – tabavad tihtipeale teistest paremini pooltoone, mis lõhestumistest laetud päevapoliitikas kaotsi lähevad. Meenutame näiteks Arvo Valtoni kirjutist soome-ugri tulevikust (28.1), mis kutsub tööd hõimurahvastega jätkama, isegi kui nad on vähemalt osati Putini ajupestud. Või siis Lauri Sommeri sügavvalusat Nursipalu-esseed (17.12.22), mis aga kordagi ei pane kahtluse alla riigikaitse praegusi vajadusi.

Rahvuskirjanduse ja kirjanike üks ülesandeid on maa ja rahva saatuse kujunemisel kaasa rääkida. Siin on õige koht meenutada mullu Loomingu Raamatukogus ilmunud Mihhail Šiškini raamatut «Sõda või rahu?». Šveitsis elav ja saksa keeles kirjutav vene kirjanik – kelle ema on ukrainlanna – leiab, et praegu toimuv on ka vene kirjanduse läbikukkumine. «Viha on haigus, kultuur on ravim,» ütleb Šiškin. Sellepärast on tuleviku kirjanduse ülesanne ravida käesoleva sõja tekitatud haavu.

Eesti ajaloos on samuti olnud periood, kui kandev osa kõige paremaid kirjanikke Karl Ristikivist Marie Underini pidid väga tagasihoidlikult elama paguluses. Paljud surid seal, jõudmata ära oodata Eesti taasiseseisvumist.

Kuid meil on eesti kirjandusega ikkagi hästi läinud. Meie riik oli küll pool sajandit varastatud, kuid me pole kunagi pidanud seda häbenema. Kultuur algab kirjasõnast – kultuur on ravim ja veelgi enam, ta on rahvuse ja sellest välja kasvava rahvusriikluse looja.

Sellepärast pole eesti kirjanduse päev meie jaoks mitte ainult täna, kui me seda esimest korda ametlikult tähistame, vaid pigem ikka 365 päeva aastas.